teisipäev, 25. oktoober 2016

Mis on jutumängud? (Ka rollimängud, Dungeons & Dragons jm)

Jutumäng, mida nimetatakse mõnikord ka rollimänguks, rollijutumänguks või drägoniks, on seiklusmäng, mida mängitakse sõpradega füüsiliselt kokku saades ja mille tegevustik leiab suuresti aset osalejate kujutlusvõimes.

Eelistan terminit "jutumäng", sest "juturollimäng" on liiga lohisev ja lihtsalt "rollimäng" võib sõltuvalt kontekstist tähendada midagi hoopis muud, näiteks tegelaspõhist videomängu, kostümeeritud rollimänguüritusi (LARP), seksuaalseid paarimänge või näitlejaharjutusi.

Klassikaline, kõige esimesena loodud jutumäng on Dungeons & Dragons. Tänapäeval pole D&D  aga kaugeltki ainus reeglistik, mille järgi jutumänge mängitakse. Vanast harjumusest nimetan mõnikord jutumänge sellegi poolest lihtsalt "drägoniks". Erinevaid jutumängureeglistikke on tänapäeval rohkem, kui jaksan kokku lugeda ning lisaks loovad mitmed mänguseltskonnad endale hoopis ise enda reeglid. 

Tüüpiliselt näeb jutumäng välja nii, et kõik mängijad võtavad endale ühe tegelaskuju rolli algavas seiklusloos.

Mängu juhib mängujuht (või jutustaja), kes ise ühtegi põhitegelast ei etenda, vaid juhib kogu ülejäänud mängumaailma. Mängujuht on valmistanud ette seikluse, kuhu tegelased suunduvad. Näiteks kui seiklus leiab aset majas, siis peab mängujuhil olema eelnevalt välja mõeldud selle maja plaan, mis asub ühes või teises ruumis ning mis on mängijate eesmärk selles seikluses. 

Näiteks võib mäng alata sellega, et mängujuht on öelnud, et mängijate tegelased on sõpruskond, kes tähistavad parasjagu hotellitoas ühe tegelase sünnipäeva. Seejärel kirjeldavad mängijad igaüks milline on tema tegelase iseloom ja välimus ning otsustavad, kes mängijatest võtab enda juhtida sünnipäevalise.

Mäng hakkab pihta sellega, kuidas mängujuht kirjeldab, kuidas tegelased pidu panevad, kui järsku on kosta koridorist karjatust, misjärel kaob toast elekter ning tegelased jäävad pimedusse.

"Mida te teete?" võib mängujuht küsida. "Proovin leida taskulampi," võib üks mängijatest vastata, mille peale kirjeldab mängujuht, kuidas too tegelane proovib pimedas kobades taskulampi leida. Ja nii see seiklus edasi läheb.

Jutumängud vajavad reegleid selle jaoks, et panna paika, mis on täpselt mängujuhi ja mängijate võimuses. Reeglid aitavad lahendada võimalikult ausal viisil olukordi, millel võivad olla erinevad tagajärjed. Enamasti kasutatakse jutumängudes selle jaoks põneva välimusega täringuid.

Näiteks kui ülaltoodud näite põhjal otsib üks tegelastest taskulampi, siis võib mängujuht tal arvatavasti veeretada täringuid, et selgitada, kas tal õnnestub taskulamp leida või mitte. Mida täpselt veeretada tuleb ja kui suure tõenäosusega tegu õnnestub, tulenebki reeglistikust, mille järgi jutumängu parasjagu mängitakse. 

Jutumängud teeb huvitavaks see, et kuigi mängujuht teab erinevalt mängijatest küll kõike, mis seikluses toimub, ei tea ta kunagi ette, kuidas tegelased otsustavad konflikte lahendada ning kas ja kuidas see neil tegelikult õnnestub. Mängijad saavad aga lugu mitte ainult kuulata, vaid sellest osa võtta. 

Pikkade lugude korral mängitakse jutumänge seeriatena (öeldakse ka "kampaania" või campaign). Sel juhul saab sama mänguseltskond tavaliselt kokku regulaarsete vahedega ja jätkab seiklust samade tegelastega läbi mitme sessiooni. Sellised seeriad võivad teinekord kesta väga pikalt, isegi aastaid.

Kui jutt kõlab huvitavalt ja tunned sellise mänguga liitumise vastu huvi, siis küsi aktiivsete jutumängu seltskondade kohta informatsiooni suurematest lauamängupoodidest või näoraamatu grupist "Eesti rollimängijad".