neljapäev, 25. oktoober 2018

Tõde, mida sa enda eest varjad


Kumb on Sinu jaoks olulisem - kas see, mis on päriselt tõde või see, et Sul oleks õigus?

Ma nimetan mõned teemad: 

Donald Trumpi ausus, taimetoidu mõju tervisele, vaktsiinide ohutus, vaimude olemasolu, homovanemate mõju lastele, pagulastega kaasaskäiv kuritegevus, tulnukate külastused, selgeltnägijate võimed, teadusuuringute kinnimakstus, aafriklaste intelligents, naiste suutlikkus võrrelduna meestega, 9/11 terrorirünnaku korraldajad. 

Palun vali nende hulgast üks, millega seoses on sul võimalikult tugev veendumus, ükskõik, mis suunas. 

Kas valisid juba välja? Väga hea. Kuidas aga teada, et su veendumus päriselt paika peab? 

Tuul Sepp avaldas mõni aeg tagasi soovi, et rohkem inimesi usaldaksid sedasorti küsimustes lihtsalt seda, mida ütleb teadus. Minu arvates ei ole teaduse pimesi uskumine kuigivõrd erinev mille iganes muu kummardamisest. Veelgi enam - teaduse kummardamine töötab lausa vastu teaduslikule mõtteviisile endale.

Milline seos sul tekib kui keegi ütleb sõna "teadus"? Paljude jaoks tähendab see kahjuks pikki valemeid ja keerulisi võõrsõnu. Selline seos tuleks prügikasti visata. Teaduslik mõtteviis ei eelda, et oled ajugeenius. Teaduslik mõtteviis pole mitte midagi muud kui soov saada asju päriselt teada, mitte neisse lihtsalt uskuda.

On täiesti võimalik olla keegi, kes ei tea eriti palju fakte, aga järgib elus teaduslikku mõtteviisi. Samamoodi on võimalik saada faktiteadmistest tulvil teadlaseks, kuid jääda võimetuks tõlgendama elu läbi teadusliku mõtteviisi. Mis salapärane asi see teaduslik mõtteviis siis on?

See on valmisolek võtta omaks uusi tõendeid, mis iganes järelduseni need sind ei viiks.

Richard Dawkins armastab teadusliku mõtteviisi eeskujuna tuua professorit enda tudengipäevilt Inglismaal, Oxfordi Ülikoolis, kes oli vaimustunud ühest zooloogilisest teooriast, mida ta suure osa oma elust oli täiendanud ja tõestanud. Siis saabus teadlane Ameerika Ühendriikidest, kes tegi Oxfordis ettekande, kus lükkas tugevate argumentidega professori teooria ümber. Professor astus selle peale saali ette ja surus ameeriklasel kõigi ees kätt, lausudes : "Hea kolleeg, soovin sind tänada, kõik need 15 aastat olen ma eksinud".

Professori eeskuju ei ole kahjuks kerge järgida. Kas oled tähele pannud, et kui sul on mõni vastuseta küsimus, siis see kurnab sind? Mida olulisem on sinu jaoks küsimus seda rohkem vastuse mitteteadmine sinu mõistust väsitab. Sageli proovib inimene ise endale aru andmata "toppida auk kinni" esimese lahendusega, mis tema iseloomu ja seniste kogemustega kokku läheb. See on justkui kaitseinstinkt, millega vabaneda raskest teadmatuse tundest.

Huvitaval kombel paistab, et juba olemasoleva uskumuse kaitsmine ükskõik kui ülekaalukate tõendite vastu on inimesele kergem kui "auk uuesti lahti kiskuda", ehk vaevaga kätte saadud vastusest loobuda. Uskumused on omavahel seotud. Kui vahetad välja näiteks arvamuse apteegirohtudest, pead hakkama ümber mõtestama ka kõike muud, mis meditsiiniga seostub. See oleks ajule raske ja pikk töö. Su mõistuse jaoks näib see töö nii kohutav, et lihtsam on välja mõelda midagi, mis aitaks olemasoleva lahenduse juurde jääda.

Kui sa ei võitle teadlikult vastu kiusatusele uskuda seda, mida sa juba niigi usud, jäädki ilma valmisolekust uusi tõendeid vastu võtta. Jääd ilma teaduslikust mõtteviisist.

Mida sa saad sellest, kui otsustad raskema tee kasuks? Mida saad sellest kui oled põhimõtteliselt valmis enda praegustest veendumustest loobuma, kui keegi hea vastuargumendi välja käib? Toon sulle kaks head põhjust.

Esiteks on see ainuke võimalus tagada, et sa ei jää mõne uskumuse sisse lõksu. Sest kui sa ei järgi teaduslikku mõtteviisi, siis juhul, kui oled kord otsustanud midagi uskuda, leiad alati võimaluse selle põhjendamiseks.

Oletame, et oled mis iganes põhjusel hakanud uskuma, et su voodi all elab muumitroll. Ma võin näidata, et vaata - muumitrolli ju pole siin - aga kui sa tõesti tahad uskuda, siis leiad kiiresti põhjenduse - järelikult on muumitroll nähtamatu. Ma võin lükata harjavarre voodi alt läbi ja näidata, et vaata - harjavars ei põrkunud millegi vastu -  aga kui sa tõesti tahad uskuda, siis leiad kiiresti põhjenduse - järelikult on muumitroll sinust kiirem ja tuleb eest ära. Nii võib jätkata lõputult. Kui sina ise ei ole avatud variandile, et sinu praegune veendumus võib olla vale, siis pole võimalik sind ühegi nipiga päästa, kui kogemata valet uskuma hakkad.

Teiseks tagab teaduslik mõtteviis, et liigud alati tõe suunas. Kujutle, et leiad ennast koos kahe võõraga kottpimedast ruumist, teadmata, kus oled. Üks tüüp selgitab sulle, et olete kindlasti kellegi köögis, sest ta leidis nurgast külmkapi. Teine tüüp pole nõus, sest tema leidis teisest nurgast poksikoti ja järelikult olete hoopis treeningsaalis. Esimene vastab, et poksikott võib ju kellelgi ka köögis olla. Kui nad mõlemad lihtsalt usuvad, siis jäävadki nad vaidlema, ilma et tõeni jõuaksid.

Kui lähened olukorrale teaduspõhise mõtteviisiga, siis muudad oma seisukoha iga uue tõendiga ümber. Külmkapp pani arvama, et oled köögis, poksikott pani sind meelt muutma spordisaali kasuks ja kui leiad nüüd rehvid, saad võib-olla aru, et olete hoopis garaažis. Mida vähem oled kinni omaenda uskumustes, seda kiiremini oled võimeline liikuma edasi, tõele lähemale. Need, kes arvavad tuimalt, et neil on juba praegu õigus, jäävad aga igavesti paigale tammuma. Kogu nende vaimne jõud läheb praegu kehtiva  uskumuse süvendamisse, selle asemel, et edasi liikuda.

"Jah, aga Barhiid," kuulen juba sind või mõnda teist lugejat protesteerimas, "igal ühel on ju õigus omaenda isiklikule tõele!"

Noh, mõnes mõttes muidugi. Kui me räägime sellest, kas mõni inimene on jobu või kas rosin on maitsev, siis see on vaatepunkti küsimus. Kui me räägime sellest, mitu pudelit õlut on Barhiid Stuudio külmkapis või kas Maa on lapik, siis ei ole igal ühel oma tõde, vaid on õiged ja valed vastused. See, et sa tahad, et miski oleks tõsi, ei muuda seda kahjuks tõeks. Ilmselt ei oleks sa õnnelik, kui sinu hambaarst puuriks läbi vale hamba, sest "tema tõde" oli see, et auk oli hoopis seal.

Lähme tagasi selle veendumuse juurde, mille sa alguses välja valisid.

Küsin - kas sina suudaksid ausal meelel vastu võtta argumenti, mis näitab, et sinu praegune veendumus on vale ja hoopis "nendel" on õigus? Või muudaksid ka sina oma muumitrolli nähtamatuks?

On vaja suurt vaimset jõudu, et jätta vastused tähtsatele küsimustele teadlikult lahtiseks. Sageli on lihtsam teema lukku keerata ja enda iseloomuga sobivaimat lahendust lihtsalt uskuda. Sageli on lihtsam tõde enda eest varjata.