Kliima soojenemine on hipide mure!




Keskkonnasäästlik käitumine seostub paljudel millegipärast roheliste hipide ja pailapseliku käitumisega. Seda nähakse kui lisatööd, millega mõned eriti tublid ja vastutustundlikud viitsivad tegeleda.

"Sa sorteerid prügi? Issand, kui tubli Sa oled". Keskkonnaprobleemidesse suhtuvad paljud kui esimese maailma muresse, millega võib tõsisemalt tegelema hakata siis, kui muud jamad nagu nälg ja vaesus on otsa saanud. Nagu oleks see rohkem elustiili küsimus, kui päris probleemi lahendamine. 

See suhtumine ei vasta absoluutselt olukorrale, milles viibime. Me kulutame mittetaastuvaid ressursse ja toodame reostust nii mastaapselt, et igaüks, kes viitsib numbrid paberile lüüa, saab aru, et ees ootab katastroof.

Meie ümber tõstavad küll vaikselt pead rohelisemad lahendused, aga kuna need kipuvad olema kallid ja vähem mugavad, pole nende kasutuselevõtuks iseeneslikku tungi.

Samal ajal jääb vaesuses elavaid inimesi maailmas aina vähemaks ja kuigi seda ei saa pidada halvaks uudiseks, tähendab see, et kogu maailma vaesed massid saavad aina ostujõulisemaks ning nad kõik tahavad endale autot, uuema mudeli nutitelefoni ja lennureise. Rahaliselt võivad nad seda lubada, aga planeeti raha eest juurde ei tule.

Me kalastame rohkem, kui kalad paljunevad, raiume puid kiiremini kui uued peale kasvavad, toodame rohkem heitgaase kui metsad ja ookeanid neelavadVajalike loodusvarude mõttes on meil iga aastaga kasvav "eelarvepuudujääk" ning juba mõned aastakümned kulutame võla maksmiseks hirmutava kiirusega reservi, mille Maa on enne meie tulekut kõrvale pannud.

Kui rääkida numbritest, siis näiteks 2014 aastal kulutasime hinnanguliselt 1,5 korda nii palju kui Maa sama aasta jooksul juurde suutis toota, ehk ületasime eelarve viiekümne protsendiga. Koos rahalise rikkusega kasvab koormus maailmale. Kui kõik inimesed tarbiksid sama palju kui ameeriklased täna, oleks meie ülalpidamiseks vaja nelja Maad.

Ma ei saa seega päris täpselt aru, kuidas mingid lillelapsed ja elustiilid üldse teemasse puutuvad. Jätkusuutlik suhe keskkonnaga pole mingi kassipojakeste päästmine vaid praktiline vajadus ise tulevikus hakkama saada.

Lihtne on jalad seinala visata ja sisendada endale, et küll keegi teine kusagil midagi välja mõtleb, aga reaalset maailmapoliitikat vaadates ei paista vajaminevate radikaalsete muutuste jõustajat. Kas me tõesti ei suuda ise tulekahju kustutada kuni see veel küüninurgas hoogu kogub, vaid peame ootama kuni kogu majapidemine leekides, enne kui paaniliselt veekopsiku järele tormame?

Niisama halada ja muretseda pole muidugi mõtet. Aga erinevalt mõnest sõjast kusagil kaugel on selle probleemi lahendamine meie enese kätes.

Iga inimese iga otsus iga päev mõjutab seda, milline on meie ühine tulevik. Iga otsus või välja öeldud mõte võib teise jaoks olla murdeliseks inspiratsioonitilgaks ja tema omakorda motiveerida järgmist. Hiinlane võib rooja Jangtsesse valada, aga ainult Sina otsustad, kas viid vana teleri jäätmejaama või põõsasse ja kas sõidad linnavahel maasturi või ühistranspordiga.

Sa ei arva ju, et Pronksiööl oleks olnud okei rüüstajatega liituda, sest nagunii neid poode juba röövitakse? Ükskõik kas pääseme katastroofist või mitte, loeb õhtu lõpuks Sinu jaoks ju see, kas Sina võitlesid vastu või aitasid kaasa.

Meie tegeliku olukorra kohta liigub paraku eksitavat materjali.

Naftatööstus ja autotootjad on nende seas, kellel on palju raha ja huvi praeguste harjumuste jätkumise vastu. Kõige ilmekam näide nende lobitööst ilmneb kliima soojenemisega seonduvalt. Kuigi on üheselt tõestatud, et inimtegevuse tõttu on kliima drastilise kiirusega soojenemas ning selle jätkumise tagajärjed on laastavad kogu kehtivale maailmakorrale, küsitakse ikka veel, et kus see soojenemine on, kui minu linnakeses oli viimaste aastate kõige külmem talv ja üleüldse on maailma temperatuur alati üles-alla käinud. 
Ilm ja kliima on erinevad asjad. Kliima soojenemine toob kaasa ilma kõikumist nii ekstreemse külma kui ekstreemse sooja suunas. Need, kes arvavad, et kliima on alati üles-alla kõikunud ja et inimesel sellega seost pole, võiksid üle käia siin paremal välja toodud joonise ja proovida sellest omad järeldused teha.
Kui Sind kõnetab ratsionaalne andmestik, vaata lisateavet NASA kodulehelt: https://climate.nasa.gov/evidence/
Kui Sind kõnetab emotsioonidel põhinev üleskutse, viska pilk peale videole:


Armastus suure algustähega


Mulle näib, et enamik inimesi elavad oma elu ilma, et oleksid kunagi kogenud suhet, kus valitseb Armastus suure algustähega.

Jah, nad leiavad kellegi, kellesse armuda ja kui hästi läheb, siis peale vasikavaimustuse möödumist näib kaaslane ikka veel... tore. Tuuakse koos ilmale laps või paar ning kui eriti hästi läheb, siis suudetakse laste kõrval jätkuvalt ka üksteise seltskonnast head leida.

Parematel päevadel aetakse üksteist naerma ja vahel harva tuleb isegi ette uudne rutiinivaba seks. Keskmisel päeval on teine pool emotsionaalsetest sidemetest vaba meeskonnakaaslane argielu korralduses. Kehvemal päeval nähakse oma kaaslases vaid halbu külgi, ihatakse võimalust mõneks ajaks eemale saada ja mõtiskletakse salajasi unistusi paremast kaaslasest.

Nad arvavad, et see ongi Armastus ja kukuvad targutama, et kirg peabki peale esimesi aastaid raugema ja see, mis neil on, ongi Armastus päriselus ja nad lihtsalt on jõudnud Armastuse järgmisesse faasi.

Ma saan aru, miks nii tehakse. Raske on endale tunnistada, et see, mis minul on, pole tegelikult Armastus. Eriti kui suhtesse on juba pühendatud terveid aastaid ja aastakümneid oma elust. See on kui kaitsemehhanism õigustamaks oma suhet, õigustamaks oma valikuid. Ei taheta olla kehvem, ei taheta tunnistada, et ollakse millestki ilma jäänud.

Pealegi kõikidel või peaaegu kõikidel paaridel ümberringi on suhe läinud laias laastus samasugust rada pidi. See suhe võib kahtlemata olla ilus ja pakkuda lohutust. Seda suhet võib nimetada armastuseks, aga see pole Armastus. Ja tähelepanek teiste paaride kohta on õige. Sest vaid vähesed õnnelikud leiavad Armastuse. Enamik on sunnitud hakkama saama armastusega.

Et kogeda Armastust, peab esmalt joppama. Täpsemalt, peab langema osaks ebatõenäoline juhus kohata kedagi, kes sobitub iseloomult nagu üks legoklots teisega. Paljud ei kohtagi elu jooksul kedagi, keda nimetada hingesugulaseks. Pean silmas just sobitumist, mitte sarnanemist. Teise poole leidmist, kes mitte lihtsalt ei meeldi, vaid on nii haruldaselt ühilduva iseloomuga, et mõnele ei leidu kogu inimkonna seas sellist, kellega vaim nii sügavuti haakuks.

Enamik ei koge seda kunagi, sest nad lihtsalt ei trehvagi sellisega või trehvavad, aga valel ajal või trehvavad, aga jätavad kasutamata võimaluse tuttavaks saada.

Ma ei pea seda maagiaks. Ma ei arva, et igale ühele on kusagil keegi. Ma olen realist. Ma tean, et paljudele pole kusagil kedagi. Mõnel õnnelikumal võib jälle olla Armastusi mitu.

See sõltub kui keeruline on sinu iseloom ja kui eripärane oled oma maailmavaatelt. Mida kaugemale normist kaldud, seda keerulisem on leida kedagi, kes sinuga haakuks.

Isegi kui haakumine aset leiab, ei ole igaüks võimeline Armastust elus hoidma. See eeldab teatud mõttelaadi. Teatud suhtumist Armastusse endasse.

See eeldab, et Armastus on osapooltele tähtis. Minu kogemusel, ja selles olen juba vähem, kuid siiski üsna kindel, eeldab Armastus väikest distantsi ja isiklikku ruumi. Eeldab tungi olla kaaslase silmis mitte ainult armastatud vaid ka lugupeetud ja imetletud. Eeldab, et hoidutakse liigsest mugavusest teineteise seltskonnas. Eeldab mitte tingimusteta hoolt, vaid justnimelt tinglikku, pingutamisega välja teenitud hoolt, mis sunnib mõlemaid paremateks inimesteks.

Seda osa enda suhtest on võimalik mõistusega juhtida. Erinevalt täiusliku haakumise leidmisest on see miski, mis tuleb Sinu enda valikutest, otsustest, harjumustest. Muide, ka siis kui hingesugulust pole, toob selline suhtumine paarisuhtesse elektrit ja romantikat. 

Armastus suure tähega sünnib maailma harva. Aga see on olemas.

Nendes suhetes pole vajadust kompromissideks, pole kiusatust petmiseks, pole hääbuvat kirge. Nendes suhetes peegeldub üksteise silmist sulnis naeratus. Nendes suhetes üllatatakse üksteist kingituste ja žestidega sõltumata koosveedetud ajast. Nendes suhetes uinutakse silitustega, mitte poolemeetrise vahega seljad vastamisi. Nendes suhetes ei häbeneta jalutada käest kinni ega unustata lausumast lihtsaid komplimente nii avalikult kui omavahel. Nendes suhetes pole kahtlusi, kõhklusi ega mis-oleks-kuisid. Nendes suhetes ollakse uhked üksteise, mitte üksteise tugevuste üle.

Mul on hea meel, kui oled oma suhtes õnnelik, isegi kui te teineteisele mulje avaldamiseks enam ei pinguta. Mul on hea meel, kui hindad oma pere-elu sõltumata sellest, et kaaslane ei seostu sul kire ega salapäraga. Aga ära tule mulle ütlema, et see ongi Armastus. Et nii heaks Armastus lähebki ja enam paremaks ei lähe.

See võib olla normaalne ja tüüpiline, aga Armastus ei ole normaalne ega tüüpiline, vaid harva esinev ime, mida sa ei pruugi elus isegi kõrvalt näha. See igapäevane tüüpiline paar, kes vanaks saab ja lapsed üles kasvatab, see pole Armastus. Mitte see Armastus, mida mina silmas pean.

Kui mõtiskled, et huvitav, kas oled ise kogenud Armastust, siis vastus on ei, sest kui oleksid, poleks sul vaja midagi mõelda, sa teaksid ilma hetkegi kõhklemata.

Maailmas on armastust ja maailmas on Armastust. Need ei ole üks ja seesama.