Ei lapsuke, sa ei saa ükskõik, kelleks tahad


... ja selles pole midagi halba.

Uskuda, et sinu laps võib saada ükskõik kelleks ta tahab, on kindlasti ahvatlev. Milline vanem ei tahaks uskuda, et tema lapse eesmärke piirab vaid tema kujutlusvõime ja töötahe. Et kui ta seda piisavalt tahab, võib temast saada näiteks kirurg või suurettevõtte juht. Mida halba saab olla selles, kui õpetada lapsele, et ta on võimeline kõigeks? 

Päris paljut.

Uuringud näitavad, et konkreetsete kõrgete sihtide seadmine on kahjulik ja mitte ainult pingutajale, vaid ka eesmärgile endale. Jälgides ettevõtteid, kes seavad oma töötajatele ülikõrgeid sihte, ilmneb, et nende saavutamiseks ei valita häda sunnil enam vahendeid, ning alguse saavad muuhulgas klientide nöörimine ja kallite ebavajalike teenuste soovitamine. Pole vaja geeniust, et mõista, kuidas see pikas perspektiivis seatud eesmärkidele hoopis vastu töötab.

Sama kehtib laste kohta. Kõrged eesmärgid, ükskõik kas enda või vanemate seatud, põhjustavad nii mõnegi jaoks väljakannatamatut pinget ja tung koolis konkreetseid numbrilisi tulemusi saavutada viib tihtipeale spikerdamiseni. Mõlemad neist töötavad vastu nii õpilasele endale kui tegelikult ka tema algsetele eesmärkidele. See trend on paraku kasvav ja tõsiseks probleemiks just Eestis.

Õpetada lapsele, et raske tööga on võimalik saavutada sisuliselt kõike, on lihtlabane vale. Kaugeltki mitte iga laps, kes tahaks saada ajukirurgiks või sporditäheks, ei ole selleks võimeline. Igas eduloos on lisaks töökusele ka killuke või rohkem õnnelikku juhust.

Mõistagi on töökus ja oskus enda elu teadlikult juhtida eelduseks kaugele jõudmisel. Oma mugavustsoonis passides saavutused sülle ei kuku. Kuid sellest ei saa järeldada, et kõik, kes on töökad ja tegutsevad plaani järgi, lõpuks ka kõrgustesse jõuavad. Kui vihma sajab, on kõnnitee alati märg, aga kui kõnnitee on märg, ei tähenda see alati, et on sadanud vihma.

Me kõik kuuleme edulugusi prominentidelt, kes on end tippu töötanud. Tema, kes on samuti terve elu siiralt pingutanud ja teadlikult eesmärke seadnud, kuid sellest hoolimata mitte kunagi oma eesmärkideni jõudnud, jääb aga nähtamatuks, sest kuna ta ei saavutanud prominentset staatust, pole tal ka võimalust oma põrumist laiale rahvale kuuldavaks teha. Pole ime, et edu valemist tekib vildakas pilt.

Juba definitsioonist tulenevalt ei saa näiteks iga pingutaja saavutada jõukust, sest jõukus ise eeldab, et on mingid "teised", kellest isik jõukam on. Vastasel juhul ei oleks ta jõukas, vaid keskmine. Sama saab öelda kõrgsaavutuste kohta mistahes erialal. On lihtne fakt, et enamus meist lihtsalt peavad olema keskmised, sest just seda sõna "keskmine" tähendab.

Ebaõnnestumine ei ole alati märk sellest, et järgmine kord tuleb rohkem pingutada. Sageli on see märk, et tuleks endale valida muud eesmärgid. Järjepidevus ja riskide võtmine ei garanteeri edu, kuigi soosivad seda. Kahest halvast variandist on mõistlikum mingil hetkel pillid kotti tõmmata, pisut häbi tunda ja eesmärgid ümber seada, kui tühjagi saavutamata elu lõpuni peaga vastu seina joosta. 

Mõistagi ei taha ma öelda, et eesmärkide seadmine on halb. Ei ole. Aga sellega ei maksa lolliks minna. Õnn ja rahulolu sõltuvad vähem eesmärkide täitmisest ja rohkem võimest olla teadlikult tänulik selle (vähesegi) eest, mis juba olemas on. Õnn pole saavutus, vaid iseloomuomadus.

Last tuleks tema ettevõtmistes julgustada ja toetada. "Sa suudad paremini" on kindlasti parem õpetussõna kui "Jälle sa ei saanud hakkama". Enesekindel inimene naudib elu rohkem, kui häbelik kõhkleja.

Kui kasvatus kohustab inimest aga kõrgustesse püüdlema, kipub kaasa tulema arusaamine, et olla keskmine on kehv. Öelda, et keskmine on kehv, on õpetada, et enamik meist on kehvad. Kehvad sõltumata sellest, kui palju vaeva nägime keskele jõudmiseks. Kehvad sõltumata sellest, et ka keskel võib olla õnnelik.
Inspireeritud originaalartiklist Washington Postis.