Mida üldse tähendab "teaduslikult tõestatud"?


"Teaduslikult tõestatud" on üsna laialt levinud sõnapaar aga mida see üldse tähendab? Kergesti võib jääda mulje, et see on miski, mida mingid onud kusagil kaugel laboris on mõõtnud. See kujutlus on tõest kaugel.

Oletame näiteks, et meil on suur vaidlus kahe teema üle. Üks neist teemadest on, et kas trenni tegemine aitab depressiooni vastu ja teine, et kas nõelravi aitab krooniliste valude vastu. Pooldajate hulgas on terve hulk neid, kes on isiklikult kogenud, et see asi toimib, aga vastaste seas on jällegi terve hulk neid, kellel on isiklikud kogemused, et asi ei toimi. Mille järgi siis otsustada?

Appi tuleb teadus, mis ei tähenda tegelikult muud, kui tõestamist. Esimese sammuna peaks keegi, kellel asja vastu huvi, tegema uuringu. See tähendab, et ta võtab terve hulga (vähemalt sadades, veel parem kui tuhandetes) depressioonis inimesi, paneb pooled neist trenni tegema ja vaatab, kas nende hulgas on rohkem neid, kes terveks said, kui teise poole hulgas, kes trenni tegema ei hakanud. Samamoodi võib teha kroonilise valuga inimestega, kellest pooled saavad nõelravi.

Kui uurija (ehk teadlane) on tulemusteni jõudnud, on järgmine samm nende avalikustamine. Ta võib seda teha mistahes viisil - ei ole mingit ühtset organisatsiooni, kellele uuringu tulemused saata tuleb. Avaldada võib vabalt näiteks internetis omaenda kodulehel või need kirjadena laiali saata.
(Kuigi uuringut võib avaldada igaüks, siis tulemustele lisab usaldusväärsust esiteks tõendus, et autoril puuduvad tulemustega seotud ärilised huvid (nt nõelravitoodete müüja korraldatud uuringusse, mille tulemused näitavad nõelravi kasulikkust, suhtutakse kahtlusega, samuti ka nõelravile kliente kaotava valuvaigistitooja omasse, mis näitab nõelravi mõttetust). Teiseks usaldusväärsuse tõstjaks on uuringu avaldamine pärast seda, kui teised sama valdkonna eksperdid, kes uuringuga seotud ei olnud, on üle kontrollinud, et uuringu meetodites pole vigu (ingl "peer review"). Seda seetõttu, et eksperdid võivad avastada vigu, mida erialaga vähem tuttav inimene ei märkaks - näiteks et uuringus kasutatud nõelravitehnika polnud üldse mõeldud valu, vaid hoopis seedeprobleemide leevendamiseks. Ekspertidele kontrollida andmiseks on olemas spetsiaalsed teadlaste ajakirjad, mille maine ja seeläbi majanduslik edu sõltub sellest, kui neutraalseid ja läbimõeldult teostatud uuringuid nad avaldavad.)

Uuringu tegemine ja avaldamine ei tähenda aga veel, et oled midagi teaduslikult tõestanud. See on alles esimene samm.

Selleks, et uuring oleks teaduslik, on vaja, et avaldatud oleks mitte ainult tulemus, vaid ka täpne kirjeldus sellest, kuidas uuringut läbi viidi. See tähendab detailset ülevaadet näiteks sellest, mille järgi määrati, kas depressioon paranes, kui pikalt uuring kestis, kes selles osales, kus seda korraldati jne.

Need detailid on vajalikud mitmel põhjusel. Esiteks saab nende abil kontrollida, et tegemist polnud pettusega - näiteks uurida järele, kas sellisel ajal ikka sellises kohas üldse tehti sellist uuringut. Teiseks lubab see märgata sisse jäänud vigu - näiteks märgata, et nõelravile määratud inimestegrupp koosnes peamiselt meestest ja teine grupp naistest, ehk tulemus polnud seega võib-olla üldse seotud nõelravi vaid inimese sooga. Ning kolmandaks - kõige olulisem - anda võimalus viia sama uuring võimalikult samasugustel tingimustel läbi hoopis teistes kohtades hoopis teiste uurijate poolt.

Igal juhul on teaduslikuks tulemuseks vaja enda uuringu täiskirjeldus teha ühel või teisel viisil teistele kättesaadavaks. Nagu öeldud, pole see aga veel teaduslik tõestus. See üksnes tagab, et teemast huvitatud inimesed saavad selle kätte. Neil on nüüd võimalus soovi korral samasugune katse ise järele teha ja kontrollida, kas saavad samasuguse tulemuse või mitte. Selle tulemusena sünnib terve hulk erinevaid uuringuid, mille on läbi viinud täiesti erinevad inimesed maailma erinevatest otstest, keda ühendab huvi sama probleemi vastu. Arvatavasti saavad nad kõik kas natuke või väga erinevaid tulemusi.

Kui kättesaadavaid uuringuid on tekkinud piisavalt suur hulk, saab lõpuks võimalikuks metaanalüüs (ingl meta analysis või sarnane systematic review). See tähendab, et saab teha uuringu, mis uurib uuringuid.

Teisiti öelduna on materjali erinevate inimeste käest, kes kõikjal neid katseid ise järele on teinud, kogunenud nüüd nii palju, et saab hakata tegema järeldusi selle kohta, miks ühed on saanud uuringutega ühesuguseid ja teised teistsuguseid tulemusi.

Tihti selgub selle käigus, et erinevad tulemused on tulnud lohakatest meetoditest või teinekord ka rahalistest mõjutustest. Sageli tuleb välja, et kõik "puhtad" uuringud annavad tegelikult ühesuguseid tulemusi, mis vastuolus ei ole.

Selle kõige võlu seisneb asjaolus, et igaüks, kasvõi Sina kohe siin ja praegu saad neid uuringuid ise üle kontrollida ja hea tahtmise korral ka ise läbi viia ja teiste jaoks avaldada. Teadust ei tehta kusagil kaugel suletud uste taga. 

Avaldatud tulemuste otsimiseks on mitmeid raamatukogusid ja netilehekülgi. Pole olemas ühtainsat baasi, kus kõik tulemused üleval oleksid, sest see annaks baasi omanikele võimu näidata vaid kindlaid huve teenivaid tulemusi. Keskuse puudumine tagab, et sellist võimu kellelgi pole. Üks paljudest teadusuuringute sirvijatest on näiteks Google Scholar
(Mõned prestiižikas teadusajakirjas avaldatud uuringud on täismahus kättesaadavad vaid tasulistel lehtedel, aga reeglina on võimalik näha täiesti tasuta lühiversiooni, kust saab kätte autori nime ja autorile otse kirjutades saadab ta üsna kindlasti heal meelel oma uuringu Sulle täiesti tasuta ka täismahus. Nimelt ei teeni teadlane ise teadusajakirjale makstavate tasude pealt tavaliselt tulu ja teadlase jaoks on karjääri mõttes olulisem, et tema uuring jõuaks võimalikult paljude inimesteni. Samuti lööb teadusmaailmas laineid vastuoluline piraatluskeskus sci-hub, mille kaudu suur hulk tasulisi teadusartikleid tasuta kättesaadavaks on tehtud.)

"Teaduslikult tõestatud" kasutatakse sageli liiga kergekäeliselt. Kui üks uuring midagi näitab, siis päris kindlasti ei tähenda see, et see miski on teaduslikult tõestatud. Selleks, et öelda "teaduslikult tõestatud" on vaja, et ka teised kõikjal uuringut kordaksid ja et nende ühistulemuste põhjal saaks teha metaanalüüsi, mis samuti tulemust kinnitab. Alles siis saab öelda, et seisukoht on teaduslik.

Hea näide kahjust, mida põhjustab siin kirjeldatud protsesseiga mitte kursis olemine on 1998 aasta uuring, kus mees nimega Wakefield avaldas enda uuringu, milles kirjeldas seose leidmist vaktsineerimise ja autismi tekkimise vahel. Kuigi uuringus vaadati vaid 12 lapse juhtumit ja teiste asjast huvitatute uuringud üle maailma samasuguseid tulemusi tänapäevani korrata pole suutnud ja peale avaldamist tuli välja Wakefieldi osalus juba enne uuringut kavandatud skeemis ravimfirmadelt nende tulemuste abil kohtu kaudu raha kokku ajamiseks, leidub siiani neid, kes teaduse reeglitesse süvenemata Wakefieldi uuringut tõestuseks peavad.

Tervisega seotud küsimustes on uuringutel veel paar lisavõimalust kõrgema kvaliteedi ehk "puhtuse" näitamiseks.

Esimene neist on platseebogrupi lisamine. See tähendab, et näiteks nõelravi tõhususe uurimisel ei tee me gruppi lihtsalt pooleks, nii et ühele teeme valu vastu nõelravi ja teisele ei tee midagi, vaid jaotame katsealused kolme gruppi, kus ühtedele ei tehta valu vastu midagi, teistele tehakse nõelravi ja kolmandatele antakse platseebot - ilma mingi toimeta ravi.

Teadusliku tõestuse saamiseks peab nõelravi andma paremaid tulemusi kui mitte midagi tegemine ja ka paremaid tulemusi kui platseebo. Seda sellepärast, et mingil määral hakkab inimene taastuma juba siis, kui ta usub, et see, mida talle tehti, aitab tal terveks saada. Tahame ju välja uurida, kas abi oli asjast endast, mitte sellest, et inimene ainult arvas, et see aitab. Kõik Ravimiregistris registreeritud ravimid näiteks on selle katse pidanud läbima.

Teine tervislike uuringute kvaliteedimärk on see, kui uuring on "topeltpime". See tähendab, et esiteks patsient ja teiseks ka ravija ei tea enne kui uuring on juba lõppenud, milline haige sai platseebot ja milline sai pärisravi. See tagab, et arst ega haige (alateadlikult) tulemusi mõjutada ei saaks.

Nagu näha, on teadusliku tõestuse leidmine küllalt pikk protsess. Võib õigustatult öelda, et see on ka küllalt keeruline. Küll aga pole õige arvata, et see on miski, mida keegi teine kusagil kaugel omapead teeb. Teadus on meie kõigi päralt.

Teadusliku kinnituse leidmine võtab sageli palju aega. On paljut, mille kohta annavad ka "puhtad" uuringud erinevaid tulemusi. On paljut, mida pole lihtsalt jõutud veel uurida. Seetõttu on oluline meeles pidada, et tõestuse puudumine toimest pole tõestus toime puudumisest. On paljut mida me veel ei tea. Seda kurvem on aga eksida selle vähese vastu, mida teame.

Mõnedele meeldib meditsiini jaotada ida ja lääne omaks või looduslikuks ja "keemiliseks". Mina sellisel jaotusel mõtet ei näe. Iga tõsiseltvõetav ravija peaks otsustama ravimeetodi kasutuse üle mitte selle põhjal, milline stiil talle meeldib, vaid selle põhjal, kas meetod on tõestatult toimiv (ehk teaduslik), mittetõestatud või tõestatult mittetoimiv. Nii ida, lääne, looduslikust kui "keemilisest" meditsiinist leidub teraapiaid kõigist kolmest kategooriast.

Mõned meetodid, mida peetakse teinekord alternatiivmeditsiini alla kuuluvaks, on tegelikult osa tõenduspõhisest meditsiinist. Tegelikult tähendab "alternatiivmeditsiin" kui mõiste mitte vanarahvatarkust, looduslikkust ega Hiina tausta, vaid ainult seda, et ravivõttel pole tõestust. Kui tõestus on olemas, siis pole vahet, kas seda teeb moor metsast või arst haiglast - tegemist on teadusliku meditsiiniga.

Mis puutub algselt püstitatud probleemidesse, siis need metaanalüüsid on tehtud ja tulemuseks on EI, nõelravi tõestatult ei aita krooniliste valude vastu rohkem kui platseebo ning JAH, füüsiline treening tõestatult aitab depressioonist jagu saada paremini kui platseebo.

Kliima soojenemine on hipide mure!




Keskkonnasäästlik käitumine seostub paljudel millegipärast roheliste hipide ja pailapseliku käitumisega. Seda nähakse kui lisatööd, millega mõned eriti tublid ja vastutustundlikud viitsivad tegeleda.

"Sa sorteerid prügi? Issand, kui tubli Sa oled". Keskkonnaprobleemidesse suhtuvad paljud kui esimese maailma muresse, millega võib tõsisemalt tegelema hakata siis, kui muud jamad nagu nälg ja vaesus on otsa saanud. Nagu oleks see rohkem elustiili küsimus, kui päris probleemi lahendamine. 

See suhtumine ei vasta absoluutselt olukorrale, milles viibime. Me kulutame mittetaastuvaid ressursse ja toodame reostust nii mastaapselt, et igaüks, kes viitsib numbrid paberile lüüa, saab aru, et ees ootab katastroof.

Meie ümber tõstavad küll vaikselt pead rohelisemad lahendused, aga kuna need kipuvad olema kallid ja vähem mugavad, pole nende kasutuselevõtuks iseeneslikku tungi.

Samal ajal jääb vaesuses elavaid inimesi maailmas aina vähemaks ja kuigi seda ei saa pidada halvaks uudiseks, tähendab see, et kogu maailma vaesed massid saavad aina ostujõulisemaks ning nad kõik tahavad endale autot, uuema mudeli nutitelefoni ja lennureise. Rahaliselt võivad nad seda lubada, aga planeeti raha eest juurde ei tule.

Me kalastame rohkem, kui kalad paljunevad, raiume puid kiiremini kui uued peale kasvavad, toodame rohkem heitgaase kui metsad ja ookeanid neelavadVajalike loodusvarude mõttes on meil iga aastaga kasvav "eelarvepuudujääk" ning juba mõned aastakümned kulutame võla maksmiseks hirmutava kiirusega reservi, mille Maa on enne meie tulekut kõrvale pannud.

Kui rääkida numbritest, siis näiteks 2014 aastal kulutasime hinnanguliselt 1,5 korda nii palju kui Maa sama aasta jooksul juurde suutis toota, ehk ületasime eelarve viiekümne protsendiga. Koos rahalise rikkusega kasvab koormus maailmale. Kui kõik inimesed tarbiksid sama palju kui ameeriklased täna, oleks meie ülalpidamiseks vaja nelja Maad.

Ma ei saa seega päris täpselt aru, kuidas mingid lillelapsed ja elustiilid üldse teemasse puutuvad. Jätkusuutlik suhe keskkonnaga pole mingi kassipojakeste päästmine vaid praktiline vajadus ise tulevikus hakkama saada.

Lihtne on jalad seinala visata ja sisendada endale, et küll keegi teine kusagil midagi välja mõtleb, aga reaalset maailmapoliitikat vaadates ei paista vajaminevate radikaalsete muutuste jõustajat. Kas me tõesti ei suuda ise tulekahju kustutada kuni see veel küüninurgas hoogu kogub, vaid peame ootama kuni kogu majapidemine leekides, enne kui paaniliselt veekopsiku järele tormame?

Niisama halada ja muretseda pole muidugi mõtet. Aga erinevalt mõnest sõjast kusagil kaugel on selle probleemi lahendamine meie enese kätes.

Iga inimese iga otsus iga päev mõjutab seda, milline on meie ühine tulevik. Iga otsus või välja öeldud mõte võib teise jaoks olla murdeliseks inspiratsioonitilgaks ja tema omakorda motiveerida järgmist. Hiinlane võib rooja Jangtsesse valada, aga ainult Sina otsustad, kas viid vana teleri jäätmejaama või põõsasse ja kas sõidad linnavahel maasturi või ühistranspordiga.

Sa ei arva ju, et Pronksiööl oleks olnud okei rüüstajatega liituda, sest nagunii neid poode juba röövitakse? Ükskõik kas pääseme katastroofist või mitte, loeb õhtu lõpuks Sinu jaoks ju see, kas Sina võitlesid vastu või aitasid kaasa.

Meie tegeliku olukorra kohta liigub paraku eksitavat materjali.

Naftatööstus ja autotootjad on nende seas, kellel on palju raha ja huvi praeguste harjumuste jätkumise vastu. Kõige ilmekam näide nende lobitööst ilmneb kliima soojenemisega seonduvalt. Kuigi on üheselt tõestatud, et inimtegevuse tõttu on kliima drastilise kiirusega soojenemas ning selle jätkumise tagajärjed on laastavad kogu kehtivale maailmakorrale, küsitakse ikka veel, et kus see soojenemine on, kui minu linnakeses oli viimaste aastate kõige külmem talv ja üleüldse on maailma temperatuur alati üles-alla käinud. 
Ilm ja kliima on erinevad asjad. Kliima soojenemine toob kaasa ilma kõikumist nii ekstreemse külma kui ekstreemse sooja suunas. Need, kes arvavad, et kliima on alati üles-alla kõikunud ja et inimesel sellega seost pole, võiksid üle käia siin paremal välja toodud joonise ja proovida sellest omad järeldused teha.
Kui Sind kõnetab ratsionaalne andmestik, vaata lisateavet NASA kodulehelt: https://climate.nasa.gov/evidence/
Kui Sind kõnetab emotsioonidel põhinev üleskutse, viska pilk peale videole:


Armastus suure algustähega


Mulle näib, et enamik inimesi elavad oma elu ilma, et oleksid kunagi kogenud suhet, kus valitseb Armastus suure algustähega.

Jah, nad leiavad kellegi, kellesse armuda ja kui hästi läheb, siis peale vasikavaimustuse möödumist näib kaaslane ikka veel... tore. Tuuakse koos ilmale laps või paar ning kui eriti hästi läheb, siis suudetakse laste kõrval jätkuvalt ka üksteise seltskonnast head leida.

Parematel päevadel aetakse üksteist naerma ja vahel harva tuleb isegi ette uudne rutiinivaba seks. Keskmisel päeval on teine pool emotsionaalsetest sidemetest vaba meeskonnakaaslane argielu korralduses. Kehvemal päeval nähakse oma kaaslases vaid halbu külgi, ihatakse võimalust mõneks ajaks eemale saada ja mõtiskletakse salajasi unistusi paremast kaaslasest.

Nad arvavad, et see ongi Armastus ja kukuvad targutama, et kirg peabki peale esimesi aastaid raugema ja see, mis neil on, ongi Armastus päriselus ja nad lihtsalt on jõudnud Armastuse järgmisesse faasi.

Ma saan aru, miks nii tehakse. Raske on endale tunnistada, et see, mis minul on, pole tegelikult Armastus. Eriti kui suhtesse on juba pühendatud terveid aastaid ja aastakümneid oma elust. See on kui kaitsemehhanism õigustamaks oma suhet, õigustamaks oma valikuid. Ei taheta olla kehvem, ei taheta tunnistada, et ollakse millestki ilma jäänud.

Pealegi kõikidel või peaaegu kõikidel paaridel ümberringi on suhe läinud laias laastus samasugust rada pidi. See suhe võib kahtlemata olla ilus ja pakkuda lohutust. Seda suhet võib nimetada armastuseks, aga see pole Armastus. Ja tähelepanek teiste paaride kohta on õige. Sest vaid vähesed õnnelikud leiavad Armastuse. Enamik on sunnitud hakkama saama armastusega.

Et kogeda Armastust, peab esmalt joppama. Täpsemalt, peab langema osaks ebatõenäoline juhus kohata kedagi, kes sobitub iseloomult nagu üks legoklots teisega. Paljud ei kohtagi elu jooksul kedagi, keda nimetada hingesugulaseks. Pean silmas just sobitumist, mitte sarnanemist. Teise poole leidmist, kes mitte lihtsalt ei meeldi, vaid on nii haruldaselt ühilduva iseloomuga, et mõnele ei leidu kogu inimkonna seas sellist, kellega vaim nii sügavuti haakuks.

Enamik ei koge seda kunagi, sest nad lihtsalt ei trehvagi sellisega või trehvavad, aga valel ajal või trehvavad, aga jätavad kasutamata võimaluse tuttavaks saada.

Ma ei pea seda maagiaks. Ma ei arva, et igale ühele on kusagil keegi. Ma olen realist. Ma tean, et paljudele pole kusagil kedagi. Mõnel õnnelikumal võib jälle olla Armastusi mitu.

See sõltub kui keeruline on sinu iseloom ja kui eripärane oled oma maailmavaatelt. Mida kaugemale normist kaldud, seda keerulisem on leida kedagi, kes sinuga haakuks.

Isegi kui haakumine aset leiab, ei ole igaüks võimeline Armastust elus hoidma. See eeldab teatud mõttelaadi. Teatud suhtumist Armastusse endasse.

See eeldab, et Armastus on osapooltele tähtis. Minu kogemusel, ja selles olen juba vähem, kuid siiski üsna kindel, eeldab Armastus väikest distantsi ja isiklikku ruumi. Eeldab tungi olla kaaslase silmis mitte ainult armastatud vaid ka lugupeetud ja imetletud. Eeldab, et hoidutakse liigsest mugavusest teineteise seltskonnas. Eeldab mitte tingimusteta hoolt, vaid justnimelt tinglikku, pingutamisega välja teenitud hoolt, mis sunnib mõlemaid paremateks inimesteks.

Seda osa enda suhtest on võimalik mõistusega juhtida. Erinevalt täiusliku haakumise leidmisest on see miski, mis tuleb Sinu enda valikutest, otsustest, harjumustest. Muide, ka siis kui hingesugulust pole, toob selline suhtumine paarisuhtesse elektrit ja romantikat. 

Armastus suure tähega sünnib maailma harva. Aga see on olemas.

Nendes suhetes pole vajadust kompromissideks, pole kiusatust petmiseks, pole hääbuvat kirge. Nendes suhetes peegeldub üksteise silmist sulnis naeratus. Nendes suhetes üllatatakse üksteist kingituste ja žestidega sõltumata koosveedetud ajast. Nendes suhetes uinutakse silitustega, mitte poolemeetrise vahega seljad vastamisi. Nendes suhetes ei häbeneta jalutada käest kinni ega unustata lausumast lihtsaid komplimente nii avalikult kui omavahel. Nendes suhetes pole kahtlusi, kõhklusi ega mis-oleks-kuisid. Nendes suhetes ollakse uhked üksteise, mitte üksteise tugevuste üle.

Mul on hea meel, kui oled oma suhtes õnnelik, isegi kui te teineteisele mulje avaldamiseks enam ei pinguta. Mul on hea meel, kui hindad oma pere-elu sõltumata sellest, et kaaslane ei seostu sul kire ega salapäraga. Aga ära tule mulle ütlema, et see ongi Armastus. Et nii heaks Armastus lähebki ja enam paremaks ei lähe.

See võib olla normaalne ja tüüpiline, aga Armastus ei ole normaalne ega tüüpiline, vaid harva esinev ime, mida sa ei pruugi elus isegi kõrvalt näha. See igapäevane tüüpiline paar, kes vanaks saab ja lapsed üles kasvatab, see pole Armastus. Mitte see Armastus, mida mina silmas pean.

Kui mõtiskled, et huvitav, kas oled ise kogenud Armastust, siis vastus on ei, sest kui oleksid, poleks sul vaja midagi mõelda, sa teaksid ilma hetkegi kõhklemata.

Maailmas on armastust ja maailmas on Armastust. Need ei ole üks ja seesama.

Ei lapsuke, sa ei saa ükskõik, kelleks tahad


... ja selles pole midagi halba.

Uskuda, et sinu laps võib saada ükskõik kelleks ta tahab, on kindlasti ahvatlev. Milline vanem ei tahaks uskuda, et tema lapse eesmärke piirab vaid tema kujutlusvõime ja töötahe. Et kui ta seda piisavalt tahab, võib temast saada näiteks kirurg või suurettevõtte juht. Mida halba saab olla selles, kui õpetada lapsele, et ta on võimeline kõigeks? 

Päris paljut.

Uuringud näitavad, et konkreetsete kõrgete sihtide seadmine on kahjulik ja mitte ainult pingutajale, vaid ka eesmärgile endale. Jälgides ettevõtteid, kes seavad oma töötajatele ülikõrgeid sihte, ilmneb, et nende saavutamiseks ei valita häda sunnil enam vahendeid, ning alguse saavad muuhulgas klientide nöörimine ja kallite ebavajalike teenuste soovitamine. Pole vaja geeniust, et mõista, kuidas see pikas perspektiivis seatud eesmärkidele hoopis vastu töötab.

Sama kehtib laste kohta. Kõrged eesmärgid, ükskõik kas enda või vanemate seatud, põhjustavad nii mõnegi jaoks väljakannatamatut pinget ja tung koolis konkreetseid numbrilisi tulemusi saavutada viib tihtipeale spikerdamiseni. Mõlemad neist töötavad vastu nii õpilasele endale kui tegelikult ka tema algsetele eesmärkidele. See trend on paraku kasvav ja tõsiseks probleemiks just Eestis.

Õpetada lapsele, et raske tööga on võimalik saavutada sisuliselt kõike, on lihtlabane vale. Kaugeltki mitte iga laps, kes tahaks saada ajukirurgiks või sporditäheks, ei ole selleks võimeline. Igas eduloos on lisaks töökusele ka killuke või rohkem õnnelikku juhust.

Mõistagi on töökus ja oskus enda elu teadlikult juhtida eelduseks kaugele jõudmisel. Oma mugavustsoonis passides saavutused sülle ei kuku. Kuid sellest ei saa järeldada, et kõik, kes on töökad ja tegutsevad plaani järgi, lõpuks ka kõrgustesse jõuavad. Kui vihma sajab, on kõnnitee alati märg, aga kui kõnnitee on märg, ei tähenda see alati, et on sadanud vihma.

Me kõik kuuleme edulugusi prominentidelt, kes on end tippu töötanud. Tema, kes on samuti terve elu siiralt pingutanud ja teadlikult eesmärke seadnud, kuid sellest hoolimata mitte kunagi oma eesmärkideni jõudnud, jääb aga nähtamatuks, sest kuna ta ei saavutanud prominentset staatust, pole tal ka võimalust oma põrumist laiale rahvale kuuldavaks teha. Pole ime, et edu valemist tekib vildakas pilt.

Juba definitsioonist tulenevalt ei saa näiteks iga pingutaja saavutada jõukust, sest jõukus ise eeldab, et on mingid "teised", kellest isik jõukam on. Vastasel juhul ei oleks ta jõukas, vaid keskmine. Sama saab öelda kõrgsaavutuste kohta mistahes erialal. On lihtne fakt, et enamus meist lihtsalt peavad olema keskmised, sest just seda sõna "keskmine" tähendab.

Ebaõnnestumine ei ole alati märk sellest, et järgmine kord tuleb rohkem pingutada. Sageli on see märk, et tuleks endale valida muud eesmärgid. Järjepidevus ja riskide võtmine ei garanteeri edu, kuigi soosivad seda. Kahest halvast variandist on mõistlikum mingil hetkel pillid kotti tõmmata, pisut häbi tunda ja eesmärgid ümber seada, kui tühjagi saavutamata elu lõpuni peaga vastu seina joosta. 

Mõistagi ei taha ma öelda, et eesmärkide seadmine on halb. Ei ole. Aga sellega ei maksa lolliks minna. Õnn ja rahulolu sõltuvad vähem eesmärkide täitmisest ja rohkem võimest olla teadlikult tänulik selle (vähesegi) eest, mis juba olemas on. Õnn pole saavutus, vaid iseloomuomadus.

Last tuleks tema ettevõtmistes julgustada ja toetada. "Sa suudad paremini" on kindlasti parem õpetussõna kui "Jälle sa ei saanud hakkama". Enesekindel inimene naudib elu rohkem, kui häbelik kõhkleja.

Kui kasvatus kohustab inimest aga kõrgustesse püüdlema, kipub kaasa tulema arusaamine, et olla keskmine on kehv. Öelda, et keskmine on kehv, on õpetada, et enamik meist on kehvad. Kehvad sõltumata sellest, kui palju vaeva nägime keskele jõudmiseks. Kehvad sõltumata sellest, et ka keskel võib olla õnnelik.
Inspireeritud originaalartiklist Washington Postis.

Immuunsuse tugevdamisest. Realistlikult.


Apteekrina olen kursis terve karja toodetega, mida müüakse kui immuunsüsteemi tugevdajaid, alates vitamiin C-st ja tsingist kuni punase päevakübara ja greibiseemnete ning igasuguste eksootiliste Soome seenekontsentraatideni. Guugelda immuunsüsteemi tugevdamist kas eesti või inglise keeles ja saad terve rea soovitusi, mida sisse süüa, et ergutada immuunsüsteemi ja vältida haigeks jäämist. Lubadus näib ahvatlev, eriti sügisel ja kevadel, kui ei oleks ühte miinust - see on füsioloogilises mõttes täisjura.

Inimesed kipuvad ette kujutama, et immuunsüsteem oleks justkui mingi jõuväli või kilp, millele on võimalik jõudu juurde anda. See lihtne ettekujutlus on paraku tõest kaugel. Öelda, et miski teeb immuunsüsteemi paremaks, on umbes nagu öelda, et miski teeb maja paremaks. Nagu majal on ka immuunsüsteemil erinevad osad, mis kõik täidavad erinevaid eesmärke. Majal on võimalik katust paigata või soojuskadu vähendada või uus tapeet seina panna aga on nonsenss palgata remondimees ja anda talle ilma täpsustamata ülesanne maja "paremaks" teha.

Laias laastus jaguneb immuunsüsteem kaheks osaks: kaasasündinuks ja omandatuks.

Kui keha avastab "sissetungijad", siis esimesena reageerib sellele kaasasündinud immuunsus. Kaasasündinud immuunsus on küll kiire, aga samas kohmakas. Kaasasündinud immuunsuse taktika on brutaalselt ja valimatult haigustekitajaid erinevate vahenditega ahistada. Ta uhab nende välja loputamiseks läbi kõik käigud ja uksed (mida sina tajud tati ja röga eritamisena), keerab nende elusalt põletamiseks põhja temperatuuri (mida sina tajud palavikuna) ja tõmbab kuni probleemi lahenemiseni põhisüsteemid välja (mida sina tajud väsimuse ja paksu peana ning mille eesmärk on hoida sind kodus paigal, et haigustekitajale väljast lisajõude ei saabuks).

Omandatud immuunsus kasutab aga hoopis teist taktikat. Võrreldes kaasasündinud immuunsusega on need vennad nagu K-Komando, kes teavad täpselt kuhu ja kuidas vaenlast rünnata ning teevad seda läbimõeldult ja sihitult, ilma sinu keha selle käigus laastamata. Tekib küsimus, et miks me üldse seda esimest kaasasündinud immuunjõhkardite punti kasutame. Vastus on lihtne - omandatud immuunsus ei ründa uisapäisa, vaid alles pärast seda, kui luuretöö ja ettevalmistus on korralikult ära tehtud, ehk patogeenid tuvastatud ja kloonitud piisav hulk antikehi. Selleks kulub neil aega umbes nädala jagu.
(Ühed peamised "K-Komando" tegijad on tsütotoksilised T-lümfotsüüdid ehk T-tapjarakud, mis lüüsivad haigusega nakatunud rakke. Neid abistavad CD4+ rakud, kes otsivad hävitamist vajavaid sihtmärke ja edastavad vajadusel rünnakusignaali . On olemas üks RNA viirus, mis ründab sihilikult CD4+ abistajarakke. Kui CD4+ tase on viidud piisavalt madalale, muutuvad T-tapjarakud kasutuks, sest ilma CD4+ tähistustööta ei oska nad kedagi rünnata. Tulemusena kaotab omandatud immuunsus oma töövõime ja inimene jääb tõsiseltvõetava imuunkaitseta. Tavaliselt saabub surm mõne järgneva vähegi tõsisema haiguse läbi. Selle viiruse nimi on Human Immunodeficiency Virus ehk HIV.)

Omandatud immuunsuse kutte tugevdada ei anna. Kui jätta kõrvale vähkkasvajate ravis kasutatavad immunomodulaatorid, mis on omaette keeruline teema, siis ainuke, mille kaudu omandatud immuunsue tööd on võimalik efektiivsemaks muuta, on vähendada aega, mis kulub selle aktiveerumiseks. On ainult üks võimalus seda aega vähendada ja see on väikestes kogustes mõne kindla haigustekitaja või selle äratuntavate osade kehasse viimine, misjärel omandatud immuunsus saab juba ettevalmistused ära teha ja kui seesama haigus täies mahus peale peaks tulema, on immuunsüsteem selleks valmis. Seda nimetatakse vaktsineerimiseks. 
(Vähki on keeruline ravida, sest erinevalt enamustest haigustest, mida põhjustavad inimorganismi sisse tunginud võõrad patogeenid ja kus saab kasutada "mürke", mis on ohtlikud haigustekitajale, kuid mitte inimrakkudele, on kasvaja korral probleemi tekitajaks inimese enda kontrolli alt väljunud rakud, keda immuunsüsteem sissetungijaks ei pea ja keda on raske ka ravimitega selliselt "sihtida", et terved rakud ei kannataks. Sageli kasutatakse meetodeid, mis hävitavad kasvajale omase kiire paljunemistempoga rakke, kuid selle kõrvalmõjuna kahjustuvad ka need organismiomased rakud, mis kiiresti jagunevad, nagu näiteks juukse-, vere- ja sugurakud. Moodsam, kuid praegu veel piiratud kasutusvõimalusega meetod on monoklonaalsete antikehade organismi viimine, mille üks rakendusviis on tähistada vähirakud selliselt, et immuunsüsteem hakkaks neid ära tundma. Kuna monoklonaalsed antikehad avaldavad toimet immuunsüsteemi vahendusel, loetakse neid immunomodulaatoriteks. Sellel on aga vähe pistmist üldise immuunvastuse võimendamise ja veel vähem külmetushaiguste eest kaitsmisega.)

On põhjus, miks mingisugused päevakübara tinktuurid ja seleenid ei saa olla ravimiregistris registreeritud, vaid on müügil ainult "toidulisanditena", mis tähendab, et tootel pole võimalik tõestada mitte mingit meditsiinilist toimet. Keegi ei takista inimesi ilma toimeta asju müümast ja ostmast, küll aga takistab seadus neile seejuures seda toimet juurde valetamast. Kui võtad vaevaks mõne nendest karpidest kätte võtta ja lugeda, mis taga kirjas on, siis näed seal suurt ümmargust ümbernurga mulli, kus pole mainitud midagi konkreetset immuunsüsteemi või külmetushaiguste ennetamise kohta. Kui sa seal midagi sellist siiski märkad, on põhjust teavitada tarbijakaitseametit, sest toidulisanditele on seadusega keelatud omistada "haigusi vältida aitavaid, ravivaid või leevendavaid omadusi".
(Konkreetne sõnastus on kehtestatud Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse nr 1169/2011 artikliga 7, millele viitab Eestis hetkel kehtiv Toiduseadus paragrahviga 38-4.)

Eelnevalt kehtis samasugune keeld Eesti enda seadusest tulenevalt. Praegune Toiduseadus on kättesaadav siit ja nimetatud EL määrus siit.

Kuna omandatud immuunsust on võimalik mõjutada ainult vaktsiinide kaudu, on ainukeseks teoreetiliseks variandiks, kuidas mingi greibiseeme immuunsüsteemi mõjutada saaks, selle esimese brutaalse kaasasündinud immuunsuse võimendamine. Nagu öeldud, tähendaks see veel paksemat pead, kõrgemat palavikku ja tatisemat olemist. Ilmselt mitte see, mida immuunsuse ergutaja loodab saavutada.

Tuleb siiski ära mainida, et immuunsüsteemi normaalseks toimimiseks on tõepoolest vaja mitmeid mikroelemente ja vitamiine, millede hulka kuuluvad ka eelmainitud vitamiin C (ja A ja E) ja näiteks seleen ning tsink. Normaalselt toituv inimene saab neid aga piisaval määral oma toidust. See eeldab, et menüüs on nii liha kui aed- ja puuvilju. Kui ületada lisanditega nende vajalike ainete hulk, siis immuunsüsteem sellest tugevamaks ei muutu, justnagu sa ei saa oma toitu kiiremini söödud kui ma sulle kümme kahvlit annan. Kehvalt või selekteeritult toituvatel isikutel (nt taimetoitlastel) võib lisandite tarvitamine normaalseks immuunvastuseks täiesti vajalik olla.

Mida siis saab ette võtta, et haigeks jäämist vältida? On mõnend abinõud, millest tõepoolest abi on. Nagu juba nimetatud, on oluline osa heast tervisest mitmekesine toitumine, et varustada organismi kõigi toorainetega, mida võitluseks patogeenide vastu vaja on. Erinevalt kahtlaste taimede või vitamiinide õgimisest on teaduslikult tõestatud regulaarse (kuid mitte liigse) füüsilise treeningu korrelatsioon vähema haigestumisega. Reaalselt tõestatud abi leiab ka "värskest õhust" ehk minimaalselt kinnises ruumis pooltõbiste inimestega aja veetmisest ja hoolsast hügieenist, mille all pean mõne näitena silmas nuuskamise järel kätepesu ja aevastamist peopesa asemel õlavarrele. Viimaseks ei saa alahinnata hea tuju positiivseid mõjusid või õigemini halva tuju negatiivseid. Psühholoogiline stress raskete töötundide või keerukate suhteprobleemide tõttu leiab ilma naljata reaalse väljenduse pärsitud immuunvastuses, nii et ei maksa unustada mõnusat pikka und ning ikka ja jälle enda jaoks aja maha võtmist.

Lõppude lõpuks ei tohiks aga olla ülekohtune ka vitamiinisõbra vastu, kes on nii veendunud oma lemmmikpreparaadi toimes, et selle puudumine põhjustab talle stressi, mis nagu öeldud, on omakorda reaalne haigestumist soodustav tegur. Kui ta just neid purkide kaupa kurku ei kalla, on endale vitamiinidega keeruline liiga teha. Selles pole midagi halba kui kellelegi meeldib neid hommikuti krõbistada. Kui raha pole aga laristada ja vaja miskit ausat kaupa, millega haigestumist vältida, siis soovitan järjekordse tabletiks pressitud imelillekese ostmise asemel investeerida hoopis oma aega ja hankida selle eest tervislikud käitumisharjumused.