Selle uskumine on ahvatlev. Kes meist ei tahaks omada peidetud potentsiaali, mille rakendama õppimisel võiksid väljenduda fantastilised võimed. Nõiad ja selgeltnägijad kasutavad seda väljamõeldist enda võimete seletamiseks ning stsenaristid rakendavad seda "haaravate" filmisüžeede kirjutamiseks (näiteks "Kõrvalnähud" | Limitless (2011)).
Tõepoolest, ühel hetkel üksinda me kogu aju ei kasuta. Sama kehtib ka auto kohta, kui Tallinnast Tartusse sõidad. Sirge lõigu peal vajutad natuke gaasipedaali, aga jätad samal ajal kasutuseta siduri, piduri, kojamehed, udutuled, signaali ja akende alla kerimise nupu. Kas on nüüd õige väita, et sa kasutad vaid 10% auto võimekusest? Kui kõike seda teeksid, oleks sul üks pilkupüüdev auto, aga mitte ilmtingimata heas mõttes ja kiiremini ikka Tartusse ei jõuaks. Mõtle kasvõi oma lihastele. Sa kasutad neist korraga ainult imeväikest osa, aga see, kui sa sada protsenti oma lihastest korraga "aktiveeriksid" ehk pingesse ajaks, ei aitaks sul kiiremini joosta ega kaugemale hüpata, vaid tähendaks lihtsalt kangestumist.
Kui kasutusel oleks vaid 10% meie ajust, peaks ülejäänud 90% olema kasutu. Seega ei tohiks olla probleemi, kui osa sellest üheksakümnest protsendist välja lõigata. Reaalses elus toob juba pisike kahjustus aju mistahes piirkonnas kaasa raskused igapäevaelus hakkama saamisel. Mõnikord suudab aju küll kahjustuse aja jooksul kompenseerida, kuid seda suudab organism ka muude kaotuste puhul. Kui jääd ilma oma paremast käest, oled sunnitud õppima kõiki tegevusi vasakuga tegema. See ei tähenda, et vasak käsi oli enne kasutu või et paremat kätt polnudki vaja.
Inimese kesknärvisüsteemi kuuluv peaaju kaalub natuke alla pooleteist kilo. Laias laastus saab seda jagada kolmeks osaks. Esimene osa, suuraju, vastutab kognitiivsete oskuste eest (mälu, õppimine, järeldamine jm). Teine osa, väikeaju, vastutab motoorika eest (liigutamine, tasakaal jm). Kolmas osa, ajutüvi, hoolitseb nende tegevuste eest, mida sa teadlikult ei kontrolli (seedimine, südamelöögid jm). Mitte kusagil ei paista seda kasutut 90% osa.
(Tavaliselt jaotatakse see kolmas osa, ehk ajutüvi, veel omakorda väiksemateks osadeks, mis on vaheaju, keskaju, piklikaju ja sild.)
Ajus vahetavad signaale miljardid närvirakud. See signaalide vahetamine võimaldab igasugu pealtnäha lihtsaid tegevusi, nagu näiteks hommikukohvi joomist, mis tegelikult pole üldse midagi lihtsat, vaid hämmastav vägitegu. Alustuseks tuleb kohvitass sõrmede vahele saada, avaldades täpselt õigeid jõudusid täpselt õigete nurkade all, et tass seal ka püsiks, hinnata samal ajal kohvist õhkavat kuumust ja võrrelda seda varasema kogemusega vältimaks kõrvetada saamist, seejärel liigutada tass ilma süsteemisiseseid jõuvektoreid sassi ajamata täpselt enda huultele ning vedelik suu, neelu ja keele koordineerimise abil alla neelata, rääkimata üldse sellest, mida keha peab kohviga pärast makku jõudmist edasi ette võtma ja millised protsessid vallandavad helged mälestused, mida kohvirüübe meeltesse manab. Napilt kümne argise sekundi jooksul on sul juba vaja läinud kõiki enda aju osasid.
(Aktsioonipotentsiaalid mühisevad üle kukla- ja kiirusagara suurajus, üle primaarse motokorteksi, üle põhimiktuumade, üle kogu väikeaju, üle otsmikusagara ja jõuavad lõpuks piklikajju ajutüves.)
Üks aine, mille osakaal närvirakkude aktiviseerimise ajal tõuseb, on neuromediaator GABA (γ-aminovõihape). GABA eesmärk on takistada närvisignaali levikut, takistades aju üleaktiveerumist. On olemas seisund, mille korral GABA ja teised aktiivsust alla suruvad mehhanismid ajus ei toimi. Sel juhul aktiveerub tõepoolest terve aju korraga ning nähtust nimetatakse meditsiiniliselt hüpersünkroonseks neuronaalseks aktiivsuseks ehk epilepsiahooks.
Kui keegi väidab, et kasutab oma ajust vaid 10%, siis võib talle ainult kaasa tunda. Huvitav oleks näha, kus, anatoomilisel kaardil, on see 90%, mida ta ei kasuta.