Kas tõesti kasutab inimene ajust vaid 10%?


Ei. Inimene ei kasuta oma ajust ainult 10%. Tegemist on laialt levinud valeuskumusega.
Selle uskumine on ahvatlev. Kes meist ei tahaks omada peidetud potentsiaali, mille rakendama õppimisel võiksid väljenduda fantastilised võimed. Nõiad ja selgeltnägijad kasutavad seda väljamõeldist enda võimete seletamiseks ning stsenaristid rakendavad seda "haaravate" filmisüžeede kirjutamiseks (näiteks "Kõrvalnähud" | Limitless (2011)).

Tõepoolest, ühel hetkel üksinda me kogu aju ei kasuta. Sama kehtib ka auto kohta, kui Tallinnast Tartusse sõidad. Sirge lõigu peal vajutad natuke gaasipedaali, aga jätad samal ajal kasutuseta siduri, piduri, kojamehed, udutuled, signaali ja akende alla kerimise nupu. Kas on nüüd õige väita, et sa kasutad vaid 10% auto võimekusest? Kui kõike seda teeksid, oleks sul üks pilkupüüdev auto, aga mitte ilmtingimata heas mõttes ja kiiremini ikka Tartusse ei jõuaks. Mõtle kasvõi oma lihastele. Sa kasutad neist korraga ainult imeväikest osa, aga see, kui sa sada protsenti oma lihastest korraga "aktiveeriksid" ehk pingesse ajaks, ei aitaks sul kiiremini joosta ega kaugemale hüpata, vaid tähendaks lihtsalt kangestumist.
Kui kasutusel oleks vaid 10% meie ajust, peaks ülejäänud 90% olema kasutu. Seega ei tohiks olla probleemi, kui osa sellest üheksakümnest protsendist välja lõigata. Reaalses elus toob juba pisike kahjustus aju mistahes piirkonnas kaasa raskused igapäevaelus hakkama saamisel. Mõnikord suudab aju küll kahjustuse aja jooksul kompenseerida, kuid seda suudab organism ka muude kaotuste puhul. Kui jääd ilma oma paremast käest, oled sunnitud õppima kõiki tegevusi vasakuga tegema. See ei tähenda, et vasak käsi oli enne kasutu või et paremat kätt polnudki vaja.
Inimese kesknärvisüsteemi kuuluv peaaju kaalub natuke alla pooleteist kilo. Laias laastus saab seda jagada kolmeks osaks. Esimene osa, suuraju, vastutab kognitiivsete oskuste eest (mälu, õppimine, järeldamine jm). Teine osa, väikeaju, vastutab motoorika eest (liigutamine, tasakaal jm). Kolmas osa, ajutüvi, hoolitseb nende tegevuste eest, mida sa teadlikult ei kontrolli (seedimine, südamelöögid jm). Mitte kusagil ei paista seda kasutut 90% osa.
(Tavaliselt jaotatakse see kolmas osa, ehk ajutüvi, veel omakorda väiksemateks osadeks, mis on vaheaju, keskaju, piklikaju ja sild.)

Ajus vahetavad signaale miljardid närvirakud. See signaalide vahetamine võimaldab igasugu pealtnäha lihtsaid tegevusi, nagu näiteks hommikukohvi joomist, mis tegelikult pole üldse midagi lihtsat, vaid hämmastav vägitegu. Alustuseks tuleb kohvitass sõrmede vahele saada, avaldades täpselt õigeid jõudusid täpselt õigete nurkade all, et tass seal ka püsiks, hinnata samal ajal kohvist õhkavat kuumust ja võrrelda seda varasema kogemusega vältimaks kõrvetada saamist, seejärel liigutada tass ilma süsteemisiseseid jõuvektoreid sassi ajamata täpselt enda huultele ning vedelik suu, neelu ja keele koordineerimise abil alla neelata, rääkimata üldse sellest, mida keha peab kohviga pärast makku jõudmist edasi ette võtma ja millised protsessid vallandavad helged mälestused, mida kohvirüübe meeltesse manab. Napilt kümne argise sekundi jooksul on sul juba vaja läinud kõiki enda aju osasid.
(Aktsioonipotentsiaalid mühisevad üle kukla- ja kiirusagara suurajus, üle primaarse motokorteksi, üle põhimiktuumade, üle kogu väikeaju, üle otsmikusagara ja jõuavad lõpuks piklikajju ajutüves.) 

Üks aine, mille osakaal närvirakkude aktiviseerimise ajal tõuseb, on neuromediaator GABA (γ-aminovõihape). GABA eesmärk on takistada närvisignaali levikut, takistades aju üleaktiveerumist. On olemas seisund, mille korral GABA ja teised aktiivsust alla suruvad mehhanismid ajus ei toimi. Sel juhul aktiveerub tõepoolest terve aju korraga ning nähtust nimetatakse meditsiiniliselt hüpersünkroonseks neuronaalseks aktiivsuseks ehk epilepsiahooks.
Kui keegi väidab, et kasutab oma ajust vaid 10%, siis võib talle ainult kaasa tunda. Huvitav oleks näha, kus, anatoomilisel kaardil, on see 90%, mida ta ei kasuta.

Loe lisa siit.

Raimond Valgre ja minu vanaisa

Oli õhtu restoranis nimega Gloria. Uksest astus sisse minu vanaisa, kes oli tulnud linna peale pidu panema. Ta maandus laua taha, kus tegelikult juba keegi ees istus. Üks härradest tellis konjaki ja teine kompoti. Siis otsustasid nad need kokku segada ja nautisid leiutist ülejäänud õhtu. „Fredi,“ tutvustas mu vanaisa ennast võõrale. „Raimond,“ vastas teine.

Raimond oli vinge mees ja mitte ainult sellepärast, et ta mu vanaisaga koos pidu pani. Juba teismelisena juhtis tema elu kaks kirge – muusika ja neiud. Raha tal palju ei olnud ja alatasa oli ta oma klassivendadelt küsinud nõu küsimustes nagu näiteks „Kumba teha – kas süüa täna õhtust või viia tütarlaps kinno?“ Teinekord küsis ta: „Kas süüa endal lõpuks ometi kõht täis või osta endale see uus uhke lips?“ Järgmine päev oli ta koolis uue lipsuga. Ning kui vahetunnis klassikaaslased liiga usinalt õpikutesse kaevusid, oli Raimondil kombeks nende õpikud järjest kinni lüüa ja lauluviis üles võtta, kuni lõpuks teised alati kaasa tulid.​

Hiljem hakkas Raimond end üha enam muusikale pühendama. Naised mängisid tema elus tähtsat rolli, aga mitte tähtsamat kui muusika. Tihti olid need kaks omavahel põimunud. „Kirjuta minust ka üks lugu,“ palus neiu Raimondit ühel õhtul, kui nad tüdruku juures istusid. „No olgu,“ vastas Raimond, „Aga siis pead Sina mulle ka midagi tegema. Näiteks õpeta mind tantsima“. Selle neiu nimi oli Helmi. Aga teinekord sai ühest takistus teisele. Raimondi esimene armastus purunes, kuna tema rootslannast tüdruk ei leppinud olukorraga, kus Raimond nii suure osa enda ajast muusikale pühendas. Selle peale võttis Raimond oma pilli ja läks välja mängima.

Sellega Raimond elatist teeniski. Õhtuti restoranides mängides. Ööklubisid sel ajal polnud ja restoranid olid need kohad, kuhu vabal õhtul pidutsema ja tantsima tuldi. Ühel õhtul ilmus ühesse sellistest restoranidest ülbevõitu ärimees koos oma naisega. Ta jättis naise omapead ja märkas natuke aega hiljem Raimondit midagi oma naisele kõrva sosistamas ja naist selle peale meelitatult itsitamas. Rikkur võttis oma naise käevangu ja lahkus. Mõni õhtu hiljem tuli ta tagasi, seekord aga armukesega. Ärimees jalutas otse ansambli juurde ja viskas letti rahapataka nõudes endale ja oma neiule soovilugu. Bänd hakkas juba mängima, kui ärimees seisatas ja veel ühe pataka lauda viskas. „Tema täna ei mängi,“ ütles ta ja osutas Raimondi poole. Kaaslased jäid kõhklevaks, aga Raimond kehitas õlgu ja käskis neil mitte põdeda. Muretult jalutas ta tänavale ja astus sisse kõrvalrestorani, kus tal oli kokkulepitud ühine peoõhtu sama ärimehe naisega.

Teine maailmasõda oli juba algamas, kui Raimond nautis suve, mängides muusikat Pärnu salongides. Seal leidis ta enda tõelise armastuse. Heleblondide juustega missivõistluse võitja Alice. Asi polnud üksnes välimuses, noored klappisid ka hinges. Nad veetsid tunde muusikas. Alice tõlkis Raimondi laule välismaalastele mängimiseks inglise keelde. Kuid siis hakkas sõda Eestisse jõudma. Alice’ile sai osaks võimalus riigist lahkuda ja ta kutsus Raimondit endaga kaasa. Kuid Raimond polnud nõus kodumaad jätma. Alice ei olnud nõus ilma Raimondita lahkuma, kuid tema ema kavaldas tüdruku siiski välismaale.

Eestisse marssisid sisse venelased. Ühel õhtul mängis Raimond restoranis, kui vene patrull sisse sadas ja Valgre kinni võttis. Ta kupatati vagunisse ja saadeti sõtta. Alice ei teadnud, kas tema noormees veel eluski on ja kui nad aastaid hiljem uuesti kohtusid, oli ta lubanud end teisele mehele.

Sõjakoledused ja Alice’i kaotamine vajutasid Raimondi südamele raskelt. Ta naasis elusalt, kuid ei suutnud enam jalgu alla saada. Juhtunu pani ta loobuma elu tõsiselt võtmast ja nüüdsest pani Raimond pidu hommikust õhtuni iga päev. Stabiilset kaaslast tal ei olnud ning ühel õhtul hakkasid sõbrad teda norima, et endal nii palju tüdrukuid, aga kellegi juurde püsima ei suuda jääda. Raimond ütles selle peale, et võtab naiseks järgmise neiu, kes uksest sisse astub. Sõbrad ei uskunud teda, mille peale Raimond ütles, et kast viina vahele. Uks avanes ja sisse astus vana koristajatädike. Kõik hakkasid naerma. „Poisid, poisid, andke armu, teeme järgmisega,“ palus Raimond. Sõbrad naersid veel pikalt, aga andsid lõpuks halastust. Järgmiseks astus sisse kena noor brünett. Raimond tõusis püsti ja läks temaga juttu rääkima. Järgmiseks õhtuks olid nad abielus.

Viimase aasta oma elust jõi Valgre viina igal päeval hommikust õhtuni. Venemaal veedetud ajast oli Raimondil sinna jäänud tüdruk nimega Niina. Niina tahtis Raimondit kohutavast saatusest päästa, aga Raimondi enda ema kirjutas talle, et pole mõtet tulla, Raimond on lootusetult põhja käinud ja kui tüdruk eemale ei hoia, veab sinna ka tema. Ka sõbrad nimetasid teda sopajoodikuks. Muusikaloojana temasse enam ei usutud. Kuid siis sai Valgrel ühel päeval kõrini ja kõigi kiuste istus ta maha ja kirjutas valmis "Saaremaa valsi".

Peale järjekordset pidu kakerdas Valgre koju, kus avastas, et tema naine on külla kutsunud armukese. Raimond ägestus, mispeale võõras mees tõukas ta trepist alla. Raimond ägises valudes, kuid suutis roomata ühe enda armukese juurde. Sealt viis kiirabi mehe haiglasse.

Oli õhtu restoranis nimega Gloria. Aastalõpu puhul oli Raimond kutsutud klaverit mängima. Kuid muusikut polnud kohal. Raimond oli öösel hinge heitnud.