9/11 Kaksiktornide vandenõu


Vaadates suvalist Maailma Kaubanduskeskuse varisemise videot, püüab esmalt pilku hoonete lagunev osa. Aga kui jälgid piiri kohe hävingust allpool, siis näed tolmupahvakuid hoone külgedelt välja paiskumas veel enne, kui varing nende korrusteni jõudnud on. Nende seletamiseks on kaks võimalust:

a) Hooned ei varisenudki kokku Boeing 767 lennukite tõttu, mis sinna sisse sõitsid, ega ka järgnenud tulekahjus tekkinud kahjustusest hoone kandestruktuuridele, vaid tegemist oli hoopis etteplaanitud õhkamisega, mille tõenduseks on need samad varingust allpool toimuvad pahvakad ja mille korraldajaks oli Ameerika Ühendriikide enda valitsus või vähemalt mingi osa sellest valitsusest.

b) Aknad purustas kokkusurumisel tekkinud rõhk.

Inimesed, kes usuvad esimest varianti, usuvad, et ka Pentagoni ei tabanud kaaperdatud reisilennuk. Tõendina saab vaadata dokumentaalkaadreid õnnetuspaigast - see lihtsalt ei näe usutav välja. Auk Pentagoni seinas ei klapi lennuki suurusega ja lennuki rususid ei paista. Eksperdid seletavad, et augu Pentagoni seina tekitas lennuki karkass peale seda, kui oli tiivad juba kaotanud. Aga kus need tiivad siis on? Muru peal ei paista isegi mõnda suurt vagu, mida lennuki tiib võiks maasse jätta. Kas piloot oli üldse selliseks manöövriks suuteline? Ta põrus lennueksamil vaevalt nädal enne õnnetust. Pentagoni töötajad tundsid üleüldse kordiidi lõhna, mis on omane kaugmaa rakettidele.

Selliste mõtete mõlgutamine on võimas emotsioonitekitaja. See rõhub mõtiskleja omaenese tarkusele. See tekitab tunde, nagu oleks mõtleja eraldi sellest lambakarjast, kes usub kõike, mida neile ette söödetakse. Et tema on eriline. Et tema mõtleb ise omaenda pea ja loogikaga, mitte ei nooguta kaasa ametlikele versioonidele ja ekspertide hinnangutele. Selle mõttekäigu peamine viga on selles, et inimese võime omaenese tarkusest järeldusi teha, on vigane.

Korvpallur viskab järjest sisse viis korvi. "Ta sai õige koha kätte," sosistab üks pealtvaataja teistele. Kuid siis lähevad järgmised viis viset mööda. Mis tema õige kohaga juhtus? Ta ju ei liikunud vahepeal? Ratsionaalselt vaadates mingit õiget kohta ei olnudki. Inimesel on tung näha universumis mustreid ja uskuda, et asjad on omavahel seotud. Nii et kui nähakse korvpallurit, kes viis korda järjest tabab, paneme sellele nähtusele kohe sildi külge. "Ta sai õige koha kätte". Isegi kui reaalsuses oli tegemist viie järjestikkuse juhusega.

Kui anda inimesele hinnata riski suurust kahel erineval juhul - kui tal on 20% võimalik oma raha duubeldada või 20% võimalik oma raha kaotada, siis esimesel juhul hinnatakse 20% suureks tõenäosuseks, teisel juhul aga väikeseks tõenäosuseks. Ometi on 20% ikka 20%. Kui täringut veeretades on vaja suurt arvu, heidab inimene täringuid kõvasti ja kaugele, kui vaja väikest arvu, siis õrnalt ja lähedale. Meie loogika järgi ei kukuks auto ja arbuus taevast alla sama kiirusega. Meie loogika järgi ei saa inimesel olla võimalik vedeliku peal joosta. Meie loogika on vigane ja teadus lükkab seda alatasa ümber. 

Vandenõuteooriad pakuvad inimesele lihtsaid ja loogilisi lahendusi. Inimene ei taha uskuda, et käputäis terroriste oleksid võimelised korda saatma midagi nii katastroofilist, nagu toimus 9. septembril, 2001. Maailm oleks palju loogilisem, kui nii suuri sündmusi suudavad korda viia vaid suured organisatsioonid. Kui kirjeldada inimestele presidendi atendaati - ühel juhul sellist, mis on edukas ja teisel juhul sellist, kus ohver elama jäi - siis hoolimata täpselt samadest asitõenditest usub palju suurem hulk inimesi vandenõu olemasolusse juhul, kui president suri. Vandenõuteooriad toovad selgust maailmasse, mis oleks muidu väga kaootiline ja raskesti mõistetav. Paraku ei ole reaalsus kergesti mõistetav. 

Meditsiinikauge inimene võib pidada DNAd ja geneetikat väljamõeldiseks, sest tema teab isiklikult ühte pere, kus on lühikesed vanemad, aga laps on väga pikk. Universum ei toimi lihtsate reeglite järgi. Ka füüsika ei toimi lihtsate reeglite järgi. Täielik seletus Pentagonis toimunule on siin ja teaduspõhine seletus WTC varisemise kohta siin.

Mis eristab siintoodud objektiivset teaduslikku käsitlust ja vandenõupropagandat on peamiselt selles, et teaduslikus käsitluses minnakse uurima fakte ja kui need on analüüsitud, võetakse julgelt vastu järeldus nendest faktidest, olgu siis tegemist oodatud tulemusega või täiesti ootamatu üllatusega. Vandenõu "teadlased" panevad esmalt paika eesmärgi, siis sõeluvad välja kõik need tõendid, mis ei toeta nende uskumust ja kasutavad järelejäänud fakte oma vaadete levitamiseks. Sellepärast on vandenõuteooriate käsitlusi lihtsam lugeda - seal on iva, mida üritatakse kuulajale selgeks teha, samas kui teaduslik käsitlus toob välja üksnes hallid tõestatud faktid. Teaduslikus uurimuses tõdetakse, et X inimesi nägid seda ja Y inimesi seda. Propagandas öeldakse ainult X inimeste hulk, kes väidetut tõendavad ja Y jäetakse mainimata.

Julgemad vandenõufilmid, nagu näiteks Zeitgeist või ulmefilm.ee konkreetselt valetavad vaatajale. Näiteks väidetakse Zeitgeistis, et Egiptlaste jumal Horus sündis, nagu Jeesuski, neitsist ja löödi hiljem risti, kust ta kolm päeva hiljem üles tõusis. Igaüks, kes tunneb egiptlaste ajalugu teab, et see on absurd. Horuse ema oli Isis, kes magas mehega, kelle ta enne surnust üles äratas. Pole ühtegi legendi, mis räägiks, nagu oleks Horus kunagi risti löödud, rääkimata kolm päeva hiljem üles tõusmisest. Need filmid on sedasorti jõhkrate valedega täidetud.

Kõige hämmastavam vandenõuteoreetikute omadus on märgata kõige pisemaidki ebakooskõlasid ametlikes versioonides ja jätta igasuguse tähelepanuta ebausutavad kohad enda teoorias. Nad märkavad pisikest lahtist otsa teise poole väidetes ja toovad selle päevavalgele, nõudes, et keegi need ära seletaks või vastasel juhul tunnistaks, et vandenõu on tõelisus. Vahepealset varianti ei ole. Kergeusklik inimene lähebki kaasa - reaktsioonist väitele, mitte faktile. Ta ei vaevu kontrollima, kes mida millalgi tegelikult ütles, mis uuring see on, mida talle äsja viidati või mis temperatuuril mingi konstruktsioon tegelikult sulama hakkab.

Vandenõuteoreetikute loogika on selle koha pealt tagurpidi. Nemad on need, kes peaksid püsti panema teooria, mis juhtunut tervikuna paremini seletab, mitte ei pea need inimesed, kes üldtunnustatud versiooni usuvad, selgitama neile pisikesi arusaamatusi ametlikus versioonis. Olen nõus, Pentagonis toimunud õnnetusest tehtud fotod näivad paigast ära. Aga kui tegemist oli pommi või raketiga, siis mis sai sellest reisilennukist? Mis sai pardal olnud reisijatest, kellest mõned jõudsid koju helistada ja lennukil toimuvat kirjeldada? Mõrvatud? Mujale saadetud? Kuidas seletada kõiki tunnistajaid, kes nägid oma silmaga lennukit Pentagoni seina kihutamas? Selline operatsioon peaks hõlmama sadu, isegi tuhandeid tavainimesi. See, et nad kõik suu peavad trumpab oma ebaloogilisusega kõik veidrad dokumentaalfotod õnnetuspaigast.

Seda muidugi juhul, kui kogu maailma press, teadlasteühingud ja kohtumajad ei ole korraldaja käpa all. Õppisime hiljuti koolis skisofreenia sümptomeid, mille raames toodi näide luuludega patsiendist, kes väitis, et kõike kontrollivad juudid. Poode, panku ja isegi ülikoole. Kui psühhiaater ütles, et tema käis ka ülikoolis, aga võib käsi südamel lubada, et juhtkonnas polnud juute, siis ajas patsient silmad kissi ja tegi enda jaoks ainuvõimaliku järelduse, et psühhiaater ise on samuti juut. Kuidas sellisele inimesele tõde selgeks teha?

Või veel parem küsimus. Kuidas sellist vandenõu ise korraldada? Kas ei oleks lihtsam õhkida Pentagoni seina multika sarnaselt lennukikujuline auk? Korraldaja ju teab, et kõik inimesed näevad seda pärast piltidelt. Kui on kavatsus WTC torn õhkida, kas siis poleks lihtsam süüdi lavastada mõned araablastest pommipanijad, kui hakata hoone varisemist seletama teadlaste suhtes skeptilisele rahvamassile keerulise füüsikaga? Kui eesmärk oli saada endale Iraagi nafta, siis miks mitte lavastada kohe süüdi Iraak, vaid pidada enne sõda Afganistaanis, kus ei leidu tilkagi naftat ega muud maavara? Kas tõesti suudetaks läbi viia nii keeruline operatsioon nii keeruliste vahe-etappidega ja jätta samas sisse nii suured vead, et iga lihtne inimene, nagu mina ja Sina, neid märgata suudab? 

Kes on näinud filmi Armageddon, siis seal on selline koht, kus Ameerika president pöördub liigutavalt kokku pandud kõnega kogu maailma poole. Hoolimata imalast ameerikameelsusest on tema sõnum motiveeriv. Olen veendunud, et kui päriselt teataksid NASA teadlased, et Maa poole on kihutamas hävingut toov taevakeha ja kui me nüüd ennast kokku ei võta, tuleb lõpp, peaks suur osa rahvast seda ameeriklaste vandenõuks endale rohkem ressursse saada.

See on hea, kui inimene oma peaga mõtleb. Seda peaks soosima. Teisest küljest peab inimene mõistma, et tema enda mõistusel, isegi tema enda loogikal, on piirid ja need piirid on kitsad. Maailm, kus inimesed ei tee koostööd, kus ühe ala ekspert ei usalda teise ala eksperti, ei ole ilus paik.

Kui mu auto laguneb ja ma ei oska seda parandada, viin ma selle töökotta ja usaldan, et remondimees teab ja ütleb, kuidas asjad on. Kui haige läheb arsti juurde ja ei ole osanud ennast ise terveks teha, siis peaks ta usaldama, et arst teab ja ütleb, kuidas asjad on. Kui füüsikud ütlevad, et Maailma Kaubanduskeskuse varisemine on ametliku versiooniga kooskõlas, siis peaksime me usaldama, et füüsik teab ja ütleb, kuidas asjad on.

Võib-olla oled Sa valelik tõbras. Aga ma eeldan, et ei ole. Enamik meist teavad oma asja ja valedega kaasa ei jookse. Kui Sa just ei arva, et oled kõikides asjades kõige targem, peaksid ka Sina usaldama asjatundjate arvamust.

Kas tõesti kasutab inimene ajust vaid 10%?


Ei. Inimene ei kasuta oma ajust ainult 10%. Tegemist on laialt levinud valeuskumusega.
Selle uskumine on ahvatlev. Kes meist ei tahaks omada peidetud potentsiaali, mille rakendama õppimisel võiksid väljenduda fantastilised võimed. Nõiad ja selgeltnägijad kasutavad seda väljamõeldist enda võimete seletamiseks ning stsenaristid rakendavad seda "haaravate" filmisüžeede kirjutamiseks (näiteks "Kõrvalnähud" | Limitless (2011)).

Tõepoolest, ühel hetkel üksinda me kogu aju ei kasuta. Sama kehtib ka auto kohta, kui Tallinnast Tartusse sõidad. Sirge lõigu peal vajutad natuke gaasipedaali, aga jätad samal ajal kasutuseta siduri, piduri, kojamehed, udutuled, signaali ja akende alla kerimise nupu. Kas on nüüd õige väita, et sa kasutad vaid 10% auto võimekusest? Kui kõike seda teeksid, oleks sul üks pilkupüüdev auto, aga mitte ilmtingimata heas mõttes ja kiiremini ikka Tartusse ei jõuaks. Mõtle kasvõi oma lihastele. Sa kasutad neist korraga ainult imeväikest osa, aga see, kui sa sada protsenti oma lihastest korraga "aktiveeriksid" ehk pingesse ajaks, ei aitaks sul kiiremini joosta ega kaugemale hüpata, vaid tähendaks lihtsalt kangestumist.
Kui kasutusel oleks vaid 10% meie ajust, peaks ülejäänud 90% olema kasutu. Seega ei tohiks olla probleemi, kui osa sellest üheksakümnest protsendist välja lõigata. Reaalses elus toob juba pisike kahjustus aju mistahes piirkonnas kaasa raskused igapäevaelus hakkama saamisel. Mõnikord suudab aju küll kahjustuse aja jooksul kompenseerida, kuid seda suudab organism ka muude kaotuste puhul. Kui jääd ilma oma paremast käest, oled sunnitud õppima kõiki tegevusi vasakuga tegema. See ei tähenda, et vasak käsi oli enne kasutu või et paremat kätt polnudki vaja.
Inimese kesknärvisüsteemi kuuluv peaaju kaalub natuke alla pooleteist kilo. Laias laastus saab seda jagada kolmeks osaks. Esimene osa, suuraju, vastutab kognitiivsete oskuste eest (mälu, õppimine, järeldamine jm). Teine osa, väikeaju, vastutab motoorika eest (liigutamine, tasakaal jm). Kolmas osa, ajutüvi, hoolitseb nende tegevuste eest, mida sa teadlikult ei kontrolli (seedimine, südamelöögid jm). Mitte kusagil ei paista seda kasutut 90% osa.
(Tavaliselt jaotatakse see kolmas osa, ehk ajutüvi, veel omakorda väiksemateks osadeks, mis on vaheaju, keskaju, piklikaju ja sild.)

Ajus vahetavad signaale miljardid närvirakud. See signaalide vahetamine võimaldab igasugu pealtnäha lihtsaid tegevusi, nagu näiteks hommikukohvi joomist, mis tegelikult pole üldse midagi lihtsat, vaid hämmastav vägitegu. Alustuseks tuleb kohvitass sõrmede vahele saada, avaldades täpselt õigeid jõudusid täpselt õigete nurkade all, et tass seal ka püsiks, hinnata samal ajal kohvist õhkavat kuumust ja võrrelda seda varasema kogemusega vältimaks kõrvetada saamist, seejärel liigutada tass ilma süsteemisiseseid jõuvektoreid sassi ajamata täpselt enda huultele ning vedelik suu, neelu ja keele koordineerimise abil alla neelata, rääkimata üldse sellest, mida keha peab kohviga pärast makku jõudmist edasi ette võtma ja millised protsessid vallandavad helged mälestused, mida kohvirüübe meeltesse manab. Napilt kümne argise sekundi jooksul on sul juba vaja läinud kõiki enda aju osasid.
(Aktsioonipotentsiaalid mühisevad üle kukla- ja kiirusagara suurajus, üle primaarse motokorteksi, üle põhimiktuumade, üle kogu väikeaju, üle otsmikusagara ja jõuavad lõpuks piklikajju ajutüves.) 

Üks aine, mille osakaal närvirakkude aktiviseerimise ajal tõuseb, on neuromediaator GABA (γ-aminovõihape). GABA eesmärk on takistada närvisignaali levikut, takistades aju üleaktiveerumist. On olemas seisund, mille korral GABA ja teised aktiivsust alla suruvad mehhanismid ajus ei toimi. Sel juhul aktiveerub tõepoolest terve aju korraga ning nähtust nimetatakse meditsiiniliselt hüpersünkroonseks neuronaalseks aktiivsuseks ehk epilepsiahooks.
Kui keegi väidab, et kasutab oma ajust vaid 10%, siis võib talle ainult kaasa tunda. Huvitav oleks näha, kus, anatoomilisel kaardil, on see 90%, mida ta ei kasuta.

Loe lisa siit.

Raimond Valgre ja minu vanaisa

Oli õhtu restoranis nimega Gloria. Uksest astus sisse minu vanaisa, kes oli tulnud linna peale pidu panema. Ta maandus laua taha, kus tegelikult juba keegi ees istus. Üks härradest tellis konjaki ja teine kompoti. Siis otsustasid nad need kokku segada ja nautisid leiutist ülejäänud õhtu. „Fredi,“ tutvustas mu vanaisa ennast võõrale. „Raimond,“ vastas teine.

Raimond oli vinge mees ja mitte ainult sellepärast, et ta mu vanaisaga koos pidu pani. Juba teismelisena juhtis tema elu kaks kirge – muusika ja neiud. Raha tal palju ei olnud ja alatasa oli ta oma klassivendadelt küsinud nõu küsimustes nagu näiteks „Kumba teha – kas süüa täna õhtust või viia tütarlaps kinno?“ Teinekord küsis ta: „Kas süüa endal lõpuks ometi kõht täis või osta endale see uus uhke lips?“ Järgmine päev oli ta koolis uue lipsuga. Ning kui vahetunnis klassikaaslased liiga usinalt õpikutesse kaevusid, oli Raimondil kombeks nende õpikud järjest kinni lüüa ja lauluviis üles võtta, kuni lõpuks teised alati kaasa tulid.​

Hiljem hakkas Raimond end üha enam muusikale pühendama. Naised mängisid tema elus tähtsat rolli, aga mitte tähtsamat kui muusika. Tihti olid need kaks omavahel põimunud. „Kirjuta minust ka üks lugu,“ palus neiu Raimondit ühel õhtul, kui nad tüdruku juures istusid. „No olgu,“ vastas Raimond, „Aga siis pead Sina mulle ka midagi tegema. Näiteks õpeta mind tantsima“. Selle neiu nimi oli Helmi. Aga teinekord sai ühest takistus teisele. Raimondi esimene armastus purunes, kuna tema rootslannast tüdruk ei leppinud olukorraga, kus Raimond nii suure osa enda ajast muusikale pühendas. Selle peale võttis Raimond oma pilli ja läks välja mängima.

Sellega Raimond elatist teeniski. Õhtuti restoranides mängides. Ööklubisid sel ajal polnud ja restoranid olid need kohad, kuhu vabal õhtul pidutsema ja tantsima tuldi. Ühel õhtul ilmus ühesse sellistest restoranidest ülbevõitu ärimees koos oma naisega. Ta jättis naise omapead ja märkas natuke aega hiljem Raimondit midagi oma naisele kõrva sosistamas ja naist selle peale meelitatult itsitamas. Rikkur võttis oma naise käevangu ja lahkus. Mõni õhtu hiljem tuli ta tagasi, seekord aga armukesega. Ärimees jalutas otse ansambli juurde ja viskas letti rahapataka nõudes endale ja oma neiule soovilugu. Bänd hakkas juba mängima, kui ärimees seisatas ja veel ühe pataka lauda viskas. „Tema täna ei mängi,“ ütles ta ja osutas Raimondi poole. Kaaslased jäid kõhklevaks, aga Raimond kehitas õlgu ja käskis neil mitte põdeda. Muretult jalutas ta tänavale ja astus sisse kõrvalrestorani, kus tal oli kokkulepitud ühine peoõhtu sama ärimehe naisega.

Teine maailmasõda oli juba algamas, kui Raimond nautis suve, mängides muusikat Pärnu salongides. Seal leidis ta enda tõelise armastuse. Heleblondide juustega missivõistluse võitja Alice. Asi polnud üksnes välimuses, noored klappisid ka hinges. Nad veetsid tunde muusikas. Alice tõlkis Raimondi laule välismaalastele mängimiseks inglise keelde. Kuid siis hakkas sõda Eestisse jõudma. Alice’ile sai osaks võimalus riigist lahkuda ja ta kutsus Raimondit endaga kaasa. Kuid Raimond polnud nõus kodumaad jätma. Alice ei olnud nõus ilma Raimondita lahkuma, kuid tema ema kavaldas tüdruku siiski välismaale.

Eestisse marssisid sisse venelased. Ühel õhtul mängis Raimond restoranis, kui vene patrull sisse sadas ja Valgre kinni võttis. Ta kupatati vagunisse ja saadeti sõtta. Alice ei teadnud, kas tema noormees veel eluski on ja kui nad aastaid hiljem uuesti kohtusid, oli ta lubanud end teisele mehele.

Sõjakoledused ja Alice’i kaotamine vajutasid Raimondi südamele raskelt. Ta naasis elusalt, kuid ei suutnud enam jalgu alla saada. Juhtunu pani ta loobuma elu tõsiselt võtmast ja nüüdsest pani Raimond pidu hommikust õhtuni iga päev. Stabiilset kaaslast tal ei olnud ning ühel õhtul hakkasid sõbrad teda norima, et endal nii palju tüdrukuid, aga kellegi juurde püsima ei suuda jääda. Raimond ütles selle peale, et võtab naiseks järgmise neiu, kes uksest sisse astub. Sõbrad ei uskunud teda, mille peale Raimond ütles, et kast viina vahele. Uks avanes ja sisse astus vana koristajatädike. Kõik hakkasid naerma. „Poisid, poisid, andke armu, teeme järgmisega,“ palus Raimond. Sõbrad naersid veel pikalt, aga andsid lõpuks halastust. Järgmiseks astus sisse kena noor brünett. Raimond tõusis püsti ja läks temaga juttu rääkima. Järgmiseks õhtuks olid nad abielus.

Viimase aasta oma elust jõi Valgre viina igal päeval hommikust õhtuni. Venemaal veedetud ajast oli Raimondil sinna jäänud tüdruk nimega Niina. Niina tahtis Raimondit kohutavast saatusest päästa, aga Raimondi enda ema kirjutas talle, et pole mõtet tulla, Raimond on lootusetult põhja käinud ja kui tüdruk eemale ei hoia, veab sinna ka tema. Ka sõbrad nimetasid teda sopajoodikuks. Muusikaloojana temasse enam ei usutud. Kuid siis sai Valgrel ühel päeval kõrini ja kõigi kiuste istus ta maha ja kirjutas valmis "Saaremaa valsi".

Peale järjekordset pidu kakerdas Valgre koju, kus avastas, et tema naine on külla kutsunud armukese. Raimond ägestus, mispeale võõras mees tõukas ta trepist alla. Raimond ägises valudes, kuid suutis roomata ühe enda armukese juurde. Sealt viis kiirabi mehe haiglasse.

Oli õhtu restoranis nimega Gloria. Aastalõpu puhul oli Raimond kutsutud klaverit mängima. Kuid muusikut polnud kohal. Raimond oli öösel hinge heitnud.