See pole päris!

 Aitäh, ma olen nüüd terve.


Divesinikmonooksiid

 Kas sina juba hoidud sellest kohutavast divesinikmonooksiidist? Kui millelgi on nii keeruline keemiline nimi, et seda hääldadagi on raske, ei saa see küll tervisele midagi head teha.











See, mida ravimfirmad sulle ei räägi

Mida rohkem on ravimeid, seda rohkem on haigusi?!



Koolisüsteem vajab muutmist!

Või siis mitte.



Puhas keemia

 Kui väldid toite, mis sisaldavad keemiat, siis mul on sulle selles suhtes halvad uudised, et sa vist ei ole päris täpselt aru saanud, mida tähendab sõna "keemia".



Tõde, mida sa enda eest varjad


Kumb on Sinu jaoks olulisem - kas see, mis on päriselt tõde või see, et Sul oleks õigus?

Ma nimetan mõned teemad: 

Donald Trumpi ausus, taimetoidu mõju tervisele, vaktsiinide ohutus, vaimude olemasolu, homovanemate mõju lastele, pagulastega kaasaskäiv kuritegevus, tulnukate külastused, selgeltnägijate võimed, teadusuuringute kinnimakstus, aafriklaste intelligents, naiste suutlikkus võrrelduna meestega, 9/11 terrorirünnaku korraldajad. 

Palun vali nende hulgast üks, millega seoses on sul võimalikult tugev veendumus, ükskõik, mis suunas. 

Kas valisid juba välja? Väga hea. Kuidas aga teada, et su veendumus päriselt paika peab? 

Tuul Sepp avaldas mõni aeg tagasi soovi, et rohkem inimesi usaldaksid sedasorti küsimustes lihtsalt seda, mida ütleb teadus. Minu arvates ei ole teaduse pimesi uskumine kuigivõrd erinev mille iganes muu kummardamisest. Veelgi enam - teaduse kummardamine töötab lausa vastu teaduslikule mõtteviisile endale.

Milline seos sul tekib kui keegi ütleb sõna "teadus"? Paljude jaoks tähendab see kahjuks pikki valemeid ja keerulisi võõrsõnu. Selline seos tuleks prügikasti visata. Teaduslik mõtteviis ei eelda, et oled ajugeenius. Teaduslik mõtteviis pole mitte midagi muud kui soov saada asju päriselt teada, mitte neisse lihtsalt uskuda.

On täiesti võimalik olla keegi, kes ei tea eriti palju fakte, aga järgib elus teaduslikku mõtteviisi. Samamoodi on võimalik saada faktiteadmistest tulvil teadlaseks, kuid jääda võimetuks tõlgendama elu läbi teadusliku mõtteviisi. Mis salapärane asi see teaduslik mõtteviis siis on?

See on valmisolek võtta omaks uusi tõendeid, mis iganes järelduseni need sind ei viiks.

Richard Dawkins armastab teadusliku mõtteviisi eeskujuna tuua professorit enda tudengipäevilt Inglismaal, Oxfordi Ülikoolis, kes oli vaimustunud ühest zooloogilisest teooriast, mida ta suure osa oma elust oli täiendanud ja tõestanud. Siis saabus teadlane Ameerika Ühendriikidest, kes tegi Oxfordis ettekande, kus lükkas tugevate argumentidega professori teooria ümber. Professor astus selle peale saali ette ja surus ameeriklasel kõigi ees kätt, lausudes : "Hea kolleeg, soovin sind tänada, kõik need 15 aastat olen ma eksinud".

Professori eeskuju ei ole kahjuks kerge järgida. Kas oled tähele pannud, et kui sul on mõni vastuseta küsimus, siis see kurnab sind? Mida olulisem on sinu jaoks küsimus seda rohkem vastuse mitteteadmine sinu mõistust väsitab. Sageli proovib inimene ise endale aru andmata "toppida auk kinni" esimese lahendusega, mis tema iseloomu ja seniste kogemustega kokku läheb. See on justkui kaitseinstinkt, millega vabaneda raskest teadmatuse tundest.

Huvitaval kombel paistab, et juba olemasoleva uskumuse kaitsmine ükskõik kui ülekaalukate tõendite vastu on inimesele kergem kui "auk uuesti lahti kiskuda", ehk vaevaga kätte saadud vastusest loobuda. Uskumused on omavahel seotud. Kui vahetad välja näiteks arvamuse apteegirohtudest, pead hakkama ümber mõtestama ka kõike muud, mis meditsiiniga seostub. See oleks ajule raske ja pikk töö. Su mõistuse jaoks näib see töö nii kohutav, et lihtsam on välja mõelda midagi, mis aitaks olemasoleva lahenduse juurde jääda.

Kui sa ei võitle teadlikult vastu kiusatusele uskuda seda, mida sa juba niigi usud, jäädki ilma valmisolekust uusi tõendeid vastu võtta. Jääd ilma teaduslikust mõtteviisist.

Mida sa saad sellest, kui otsustad raskema tee kasuks? Mida saad sellest kui oled põhimõtteliselt valmis enda praegustest veendumustest loobuma, kui keegi hea vastuargumendi välja käib? Toon sulle kaks head põhjust.

Esiteks on see ainuke võimalus tagada, et sa ei jää mõne uskumuse sisse lõksu. Sest kui sa ei järgi teaduslikku mõtteviisi, siis juhul, kui oled kord otsustanud midagi uskuda, leiad alati võimaluse selle põhjendamiseks.

Oletame, et oled mis iganes põhjusel hakanud uskuma, et su voodi all elab muumitroll. Ma võin näidata, et vaata - muumitrolli ju pole siin - aga kui sa tõesti tahad uskuda, siis leiad kiiresti põhjenduse - järelikult on muumitroll nähtamatu. Ma võin lükata harjavarre voodi alt läbi ja näidata, et vaata - harjavars ei põrkunud millegi vastu -  aga kui sa tõesti tahad uskuda, siis leiad kiiresti põhjenduse - järelikult on muumitroll sinust kiirem ja tuleb eest ära. Nii võib jätkata lõputult. Kui sina ise ei ole avatud variandile, et sinu praegune veendumus võib olla vale, siis pole võimalik sind ühegi nipiga päästa, kui kogemata valet uskuma hakkad.

Teiseks tagab teaduslik mõtteviis, et liigud alati tõe suunas. Kujutle, et leiad ennast koos kahe võõraga kottpimedast ruumist, teadmata, kus oled. Üks tüüp selgitab sulle, et olete kindlasti kellegi köögis, sest ta leidis nurgast külmkapi. Teine tüüp pole nõus, sest tema leidis teisest nurgast poksikoti ja järelikult olete hoopis treeningsaalis. Esimene vastab, et poksikott võib ju kellelgi ka köögis olla. Kui nad mõlemad lihtsalt usuvad, siis jäävadki nad vaidlema, ilma et tõeni jõuaksid.

Kui lähened olukorrale teaduspõhise mõtteviisiga, siis muudad oma seisukoha iga uue tõendiga ümber. Külmkapp pani arvama, et oled köögis, poksikott pani sind meelt muutma spordisaali kasuks ja kui leiad nüüd rehvid, saad võib-olla aru, et olete hoopis garaažis. Mida vähem oled kinni omaenda uskumustes, seda kiiremini oled võimeline liikuma edasi, tõele lähemale. Need, kes arvavad tuimalt, et neil on juba praegu õigus, jäävad aga igavesti paigale tammuma. Kogu nende vaimne jõud läheb praegu kehtiva  uskumuse süvendamisse, selle asemel, et edasi liikuda.

"Jah, aga Barhiid," kuulen juba sind või mõnda teist lugejat protesteerimas, "igal ühel on ju õigus omaenda isiklikule tõele!"

Noh, mõnes mõttes muidugi. Kui me räägime sellest, kas mõni inimene on jobu või kas rosin on maitsev, siis see on vaatepunkti küsimus. Kui me räägime sellest, mitu pudelit õlut on Barhiid Stuudio külmkapis või kas Maa on lapik, siis ei ole igal ühel oma tõde, vaid on õiged ja valed vastused. See, et sa tahad, et miski oleks tõsi, ei muuda seda kahjuks tõeks. Ilmselt ei oleks sa õnnelik, kui sinu hambaarst puuriks läbi vale hamba, sest "tema tõde" oli see, et auk oli hoopis seal.

Lähme tagasi selle veendumuse juurde, mille sa alguses välja valisid.

Küsin - kas sina suudaksid ausal meelel vastu võtta argumenti, mis näitab, et sinu praegune veendumus on vale ja hoopis "nendel" on õigus? Või muudaksid ka sina oma muumitrolli nähtamatuks?

On vaja suurt vaimset jõudu, et jätta vastused tähtsatele küsimustele teadlikult lahtiseks. Sageli on lihtsam teema lukku keerata ja enda iseloomuga sobivaimat lahendust lihtsalt uskuda. Sageli on lihtsam tõde enda eest varjata.

Õnn ja vabadus teha palgatööd


Ma olen õnnelik ja edukas. Selliste sõnadega ei näita ma, et olen ülbe enesearmastaja, vaid demonstreerin kui erinevaid asju võib kellegi jaoks tähendada "edu".

Paljudele mõjuks minuga elude vahetamine masendavalt. Ei ela ma uhkes majas ega sõida ilusa autoga (või noh, üldse autoga). Lisaks kõigele ei teeni ma elatist ettevõtlusega vaid kellegi teise heaks palgatööd tehes. Hirmus, kas pole? 

See, mis defineerib minu jaoks edu, on vähe seotud numbriga pangakontol. Edu on nii isiklik väärtus, et ükskõik kellel on küündimatu jagada selle kohta teistele mingeid soovitusi peale selle, et enda elu tasub põhimõtteliselt mõtestada. Millegipärast kipuvad isehakanud gurud teistele pähe määrima omaenda nägemust edukusest, mis põhineb palgatöö asemel ettevõtlusesse sukeldumisel.

Siin on mõned argumendid, miks palgatöö on tegelikult paljudele meist parem valik kui ettevõtlus.

"Orjus"
Kui suhtud palgamaksjasse kui enda "omanikku", kelle almustest su teenistus sõltub, siis sellisest olukorrast sa ennast ka leiad ja süüdistada pole siin muud kui enda ajast maha jäänud mentaliteeti.

Selle asemel, et mõelda endast kui töövõtjast ja enda palgamaksjast kui tööpakkujast, suhtu parem olukorda nii, et sina pakud rentimiseks toodet, milleks on komplekt sinu oskustest, teadmistest ja iseloomust ning tööandja on klient, kellele seda välja rendid.

Sõlmides tööandjaga "rendilepingu", tahad olla kindel, et klient, kes sinult toodet rendib, kohtleb sinu vara heaperemehelikult. Kui mitte, siis ei ole mõtet sellele kliendile rohkem oma teenuseid pakkuda.

Ei ole põhjust lubada rendilevõtjal kasutada enda vara mingil muul viisil kui olete kokku leppinud (täita ülesandeid, mis ei kuulu töökohustuste hulka) või nõustuda laskma rendilevõtjal kasutada sinu vara pikemalt kui olete kokku leppinud (teha ületunde või tööd väljaspool tööaega), kui sa just ei ole kliendile sellist võimalust enda jaoks rahuldava suurusega lisatariifi eest ise ette näinud.

Nahaalsele kliendile järele andmisel pole midagi pistmist kohusetundlikkuse või töökusega. Üle käte läinud klienti tuleb korrale kutsuda. Kui ise hakkama ei saa, võib küsida abi tööinspektsioonilt.

Kui sul on raskusi leida klienti, kes sooviks sinu pakutut sinu kehtestatud tasu eest rentida, siis ei tähenda see, et oled inimesena vähem väärtuslik, vaid lihtsalt, et oled sattunud kauplema turule, kus sinu pakutud toote järele oodatud nõudlust pole.

Variandid on minna mõnele teisele turule (nt kolida mujale) või kohandada enda toodet. Kindel valik on hankida enda tootele külge selline diplom või sertifikaat, mille järele on tööturul läbi aegade stabiilne nõudlus. Diplomi hankimine võib küll olla suur investeering, kuid hästi valitud (lisa)haridus tagab, et mis iganes majanduses ette tuleb, saad alati paberi lauale lüüa ja sellega elamisväärset tasu teenida. 

Samas, kui eesmärgiks on nutsu kokku ajada, siis selleks haridust ega haritust vaja ei lähe. Nii sügavat otsust, nagu kõrghariduse valik, ei soovita ma kellelgi langetada pelgalt selle järgi, kui hea teenistuse üks või teine eriala tagab. Lisaks eriala vastu olevale huvile ja eriala peale olevale andele, on rahaline äratasuvus aga tegur, mille arvesse võtmata jätmisel võib tulevik kaasa tuua halva üllatuse.

Vabadus
Leping, millega oma "toodet" välja rendid on sinu kasuks kallutatud. Tavaliselt peab omanik hoolitsema väljarenditava toote heakorra ja vajadusel remondi eest, aga töölepingu puhul on hoopis rentnik see, kes vastavad kindlustused kinni maksab (ravikindlustus ja pensionikindlustus).

Rentnik on kohustatud maksma sulle vähemalt 28 päeva eest aastas renditasu, ilma et sinu toode tegelikult sel ajal tema kasutuses oleks! Seda ei maksa sugugi võtta iseenesestmõistetavana, näiteks Ameerika Ühendriikides seadus tasustatud puhkust ette ei näe.

Ettevõtjal läheb rahadega sama hästi või halvasti nagu tema ettevõttel. Kui oled aga palgatöötaja, kes ettevõttele oma tootekomplekti rendib, on sinule makstav renditasu kindlaks määratud ja ei sõltu sellest, kui hästi või halvasti sinu kliendil läheb.

Äärmuslikul juhul läheb klient pankrotti ja ei saa enam rentimist jätkata, aga sel juhul tuleb lihtsalt leida endale uus koostööpartner. Tööandjal ühepoolselt töötasu vähendamiseks seaduslikku võimalust pole (saab vähendada ainult koos töökoormusega ja sedagi ajutiselt ning erandlike olude korral). Mõnedel, eelkõige müügiga seotud töötajatel võib küll palk vastavalt äritulemustele kõikuda, kuid enamus palgatöid pakuvad ikkagi fikseeritud tasu.

Ettevõtjal on keeruline leida tõelist vaba aega. Ükskõik kui hästi ettevõttel läheb, on ettevõtjal alati võimalus teha ettevõtet veelgi tulusamaks. Pole ülemist piiri kui palju aega saab ettevõtja enda ettevõttesse panustada. Kui asjad lähevad halvasti, võib ettevõtte säilimine lausa sõltuda sellest, et ettevõtja ise käised üles kääriks ja ebainimlikke töötunde teeks.

Palgatöötajana on sul konkreetne töötundide hulk, mille ületamine pole lihtsalt mõttetu, vaid mõnel juhul lausa ebaseaduslik. Kuigi leidub erandeid, tehakse palgatööd üldiselt kellast kellani ja väljaspool töötunde polegi ajaga võimalik teha muud, kui elu nautida (või halvemal juhul muid tööväliseid kohustusi täita, aga see võib sama hästi olla tõsi nii palgatöötaja kui ettevõtja elus).

Alluvus
Palgatöötajana oled enamasti tööl kellegi alluvuses. Kujutlus, nagu töötaksid kellegi endast kõrgema all, on negatiivne ja ebatarvilik vaimne kuvand. Tuletan meelde, et tööandja on sinu klient, kellele sina oma toodet (enda teadmiste, oskuste ja iseloomu komplekti) välja rendid. Kuna tööandja rendib samal ajal sisse ka teisi, on vaja kedagi, kes seda kõike koordineeriks. Selleks ülesandeks ongi ettevõttes juhid. Ei maksa mõelda, et sinu juht on sinust kõrgem. Tal on lihtsalt teistsugused ülesanded. 

Juhi ülesanne on koordineerida sinu ja teiste tööd töölepingus kokkulepitu ulatuses. Kui sina oma juhi otsustega ei nõustu, siis võid sellest viisakalt märku anda, aga ära oota, et ta seda kindlasti kuulda võtab - sinul on oma töö ja temal enda oma.

Kui juht on ahistav, tasub kas vahetada enda klienti, ehk tööandjat, või koguda sellise käitumise kohta tõendeid ning pöörduda nendega kas juhi omakordse juhi või vajadusel riigi poole - töökiusamine on seadusega karistatav.

Kaasaegsed ettevõtted väärtustavad töötajaid üha enam, eriti kui sa selleks põhjust annad. Väärtuse pakkumiseks ei pea sugugi olema diplomeeritud IT-spetsialist, guugelda kasvõi müüjatädi Üllet.

Aina enam ettevõtteid koolitavad nii kõrgemaid kui madalamaid juhte selles, kuidas luua inspireerivat töökeskkonda, panna pühendunud töötajad mõistma kui palju neist lugu peetakse ja kuidas pakkuda mitte ainult ametiposti, vaid võimalust eneseteostuseks. Mitmes mõttes on "juht" oma "alluvate" teenistuses, mitte vastupidi.

Kui oled aga ettevõtja, siis vaatab nõudlik pealik sulle igal hommikul peeglist vastu ja hoiab sul silma peal isegi kõige privaatsematel hetkedel. Ta ei pruugi sulle üldse asu anda ja kokkulepetest võib ta kinni pidada või mitte kinni pidada täiesti oma suva järgi. Ükskõik kui kiuslikult ta sind ei kohtleks, pole ka lootust, et keegi ta välja vahetaks või et mõni riigiasutus sind tema eest kaitseks. 

Eesmärgistatus
Kui sinu elu eesmärk on raha kokku ajada, siis pole midagi öelda - palgatööga teenitaval rahal on piirid ees, ettevõtlusega teenitaval mitte.

Kui oled aga inimene, kes ennast põhjalikult tunneb, võid avastada, et tegelikult ei ihka sa raha mitte raha pärast, vaid tahad kasutada raha vahendina mõne unistuse täitmiseks ning pikemal järelemõtlemisel taipad, et seda unistust on täiesti võimalik saavutada ka ilma rahamägedeta.

Isegi kui suur rahavoog on sinu unistuste täitmise möödapääsmatu eeldus, saab enda finantsharimise ja passiivse sissetuleku loomisega tegeleda ka stabiilse palgatöö juures. Mõnikord isegi tõhusamalt kui vireleva ja veel mitte jalule saanud ettevõtte arendamise kõrvalt.

Ettevõtlus ei ole halb, aga see pole imelahendus, mis igale inimesele sobib.

Pole vaja olla ettevõtja, et elada tähendusrikast ja eesmärgistatud elu. Inimkond vajab spetsialiste sõltumata sellest, kas kehtiv majandusmudel on parasjagu ettevõttepõhine või mitte. Spetsialistiks olemine ei tähenda, et pead tingimata läbi käima ülikoolist, vaid üksnes, et leiad enda juures miskit, millega teistele nii palju kasuks olla, et nad on nõus sulle selle eest vääriliselt tasuma.

Veendumus, nagu peaksid leidma viisi, kuidas veeta igat (töö)päeva, tehes midagi, mida südamest naudid, on asjatu stressiallikas. On täiesti okei teha tööd, mis on sulle lihtsalt vastuvõetav ja mis annab sulle võimaluse kasutada vaba aega enda elu nautimiseks. Tunnustatud kolleeg jagas minuga ükskord enda innustava sära saladust - töö peab olema selline, millega hommikul hea meelega pihta hakkad ja mille juurest töötundide täitumisel hea meelega ära tuled.

Kokkuvõtteks
Ettevõtlust propageeriv reklaamlause hoiatab, et sul on valida, kas rajada ettevõtjana teed oma unistusteni või saada palgatud kellegi poolt, kes kasutab sind täitmaks tema unistusi.

Saan aru, kuidas egoisti selline mõte hirmutab, aga minu jaoks ei kõla mõte aidata teistel inimestel nende unistusi täide viia ja selle eest veel palka saada sugugi halvasti.

Kauneim matusekõne


Pole vaja uskuda maagiat, et hinnata inimese elu. Pole vaja labastada matuseid, jutustades üksteisele väljamõeldisi hingedest. Pole vaja kutsuda preestrit, kes pajataks matustel muinasjuttu paradiisist. Pole vaja sensitiivi, kes heietaks ebamäärasest teadusvälisest "eluenergiast". Piisab, kui kutsuda matustele füüsik.

Füüsik jutlustaks pisarais emale termodünaamika esimesest seadusest: energia universumis ei kao ega teki, vaid ainult moondub. Tema ema peaks teadma, et iga džaul tema lapse tööd ja iga aatom tema lapse kehast on siinsamas, meiega, ega kao kunagi. Füüsik lohutaks muserdatud isa teadmisega, et universumi jõudude tandril andis tema laps täpselt sama palju vastu kui talle endale osaks sai.

Füüsik astuks ligi murtud südamega abikaasale ja jutustaks talle, kuidas tema armastatu muutis iga footoni teekonda, mis ta näolt kunagi põrkus, iga osakese trajektoori, mis puutus kokku tema naerul suu või lehviva juuksesalguga ja kuidas läbi nende miljardite osakeste maailm tema ümber igaveseks muutus. Seletagu füüsik abikaasale, kuidas lahkunult peegeldunud elektromagnetlained muutsid mitte lihtsalt maailma üldiselt, vaid neeldusid abikaasa silmades võrkkesta fotoretseptorrakkudesse, muutes seeläbi alatiseks abikaasat ennast; kuidas lahkunu hooliv sõna ja heldinud pilk muutsid reaalselt abikaasa ajus sünapsite laenguid ja neuronite võrgustikke, muutsid füüsiliselt ja pöördumatult kogu tema elavat ja hingavat organismi.

Füüsik tuletaks omastele meelde, kui palju meie kõigi siseenenergiast teiseneb soojusenergiaks. Ja kuidas soojusenergia teiseneb tagasi meid kõiki elus hoidvaks siseenergiaks. Füüsik seletaks, kuidas soojus, mis voolas läbi lahkunu elu jooksul, on ikka veel siin, on osa sellest, mis meie praegu oleme. Lakanud on vaid lahkunu kognitiivne osalus.

Füüsik näitaks lähedastele, et nad ei pea otsima lohutust üleloomulikust, kui see mida räägib füüsik, on loomulik. On ehtne osa meie maailmast, mida saab mõõta ja määrata. Pole mõne šarlatani sõnakõlksud, vaid teaduslikult tõendatud faktid.

Mitte ükski neist, kes elavate seast lahkuvad, ei kao. Nad jäävad lihtsalt vähem korrastatuks. Aamen.

---

Ümbertõlgendus kõnest, mille esitas Aaron Freeman kanali NPR News saates "All Things Considered"

Mida üldse tähendab "teaduslikult tõestatud"?


"Teaduslikult tõestatud" on üsna laialt levinud sõnapaar aga mida see üldse tähendab? Kergesti võib jääda mulje, et see on miski, mida mingid onud kusagil kaugel laboris on mõõtnud. See kujutlus on tõest kaugel.

Oletame näiteks, et meil on suur vaidlus kahe teema üle. Üks neist teemadest on, et kas trenni tegemine aitab depressiooni vastu ja teine, et kas nõelravi aitab krooniliste valude vastu. Pooldajate hulgas on terve hulk neid, kes on isiklikult kogenud, et see asi toimib, aga vastaste seas on jällegi terve hulk neid, kellel on isiklikud kogemused, et asi ei toimi. Mille järgi siis otsustada?

Appi tuleb teadus, mis ei tähenda tegelikult muud, kui tõestamist. Esimese sammuna peaks keegi, kellel asja vastu huvi, tegema uuringu. See tähendab, et ta võtab terve hulga (vähemalt sadades, veel parem kui tuhandetes) depressioonis inimesi, paneb pooled neist trenni tegema ja vaatab, kas nende hulgas on rohkem neid, kes terveks said, kui teise poole hulgas, kes trenni tegema ei hakanud. Samamoodi võib teha kroonilise valuga inimestega, kellest pooled saavad nõelravi.

Kui uurija (ehk teadlane) on tulemusteni jõudnud, on järgmine samm nende avalikustamine. Ta võib seda teha mistahes viisil - ei ole mingit ühtset organisatsiooni, kellele uuringu tulemused saata tuleb. Avaldada võib vabalt näiteks internetis omaenda kodulehel või need kirjadena laiali saata.
(Kuigi uuringut võib avaldada igaüks, siis tulemustele lisab usaldusväärsust esiteks tõendus, et autoril puuduvad tulemustega seotud ärilised huvid (nt nõelravitoodete müüja korraldatud uuringusse, mille tulemused näitavad nõelravi kasulikkust, suhtutakse kahtlusega, samuti ka nõelravile kliente kaotava valuvaigistitooja omasse, mis näitab nõelravi mõttetust). Teiseks usaldusväärsuse tõstjaks on uuringu avaldamine pärast seda, kui teised sama valdkonna eksperdid, kes uuringuga seotud ei olnud, on üle kontrollinud, et uuringu meetodites pole vigu (ingl "peer review"). Seda seetõttu, et eksperdid võivad avastada vigu, mida erialaga vähem tuttav inimene ei märkaks - näiteks et uuringus kasutatud nõelravitehnika polnud üldse mõeldud valu, vaid hoopis seedeprobleemide leevendamiseks. Ekspertidele kontrollida andmiseks on olemas spetsiaalsed teadlaste ajakirjad, mille maine ja seeläbi majanduslik edu sõltub sellest, kui neutraalseid ja läbimõeldult teostatud uuringuid nad avaldavad.)

Uuringu tegemine ja avaldamine ei tähenda aga veel, et oled midagi teaduslikult tõestanud. See on alles esimene samm.

Selleks, et uuring oleks teaduslik, on vaja, et avaldatud oleks mitte ainult tulemus, vaid ka täpne kirjeldus sellest, kuidas uuringut läbi viidi. See tähendab detailset ülevaadet näiteks sellest, mille järgi määrati, kas depressioon paranes, kui pikalt uuring kestis, kes selles osales, kus seda korraldati jne.

Need detailid on vajalikud mitmel põhjusel. Esiteks saab nende abil kontrollida, et tegemist polnud pettusega - näiteks uurida järele, kas sellisel ajal ikka sellises kohas üldse tehti sellist uuringut. Teiseks lubab see märgata sisse jäänud vigu - näiteks märgata, et nõelravile määratud inimestegrupp koosnes peamiselt meestest ja teine grupp naistest, ehk tulemus polnud seega võib-olla üldse seotud nõelravi vaid inimese sooga. Ning kolmandaks - kõige olulisem - anda võimalus viia sama uuring võimalikult samasugustel tingimustel läbi hoopis teistes kohtades hoopis teiste uurijate poolt.

Igal juhul on teaduslikuks tulemuseks vaja enda uuringu täiskirjeldus teha ühel või teisel viisil teistele kättesaadavaks. Nagu öeldud, pole see aga veel teaduslik tõestus. See üksnes tagab, et teemast huvitatud inimesed saavad selle kätte. Neil on nüüd võimalus soovi korral samasugune katse ise järele teha ja kontrollida, kas saavad samasuguse tulemuse või mitte. Selle tulemusena sünnib terve hulk erinevaid uuringuid, mille on läbi viinud täiesti erinevad inimesed maailma erinevatest otstest, keda ühendab huvi sama probleemi vastu. Arvatavasti saavad nad kõik kas natuke või väga erinevaid tulemusi.

Kui kättesaadavaid uuringuid on tekkinud piisavalt suur hulk, saab lõpuks võimalikuks metaanalüüs (ingl meta analysis või sarnane systematic review). See tähendab, et saab teha uuringu, mis uurib uuringuid.

Teisiti öelduna on materjali erinevate inimeste käest, kes kõikjal neid katseid ise järele on teinud, kogunenud nüüd nii palju, et saab hakata tegema järeldusi selle kohta, miks ühed on saanud uuringutega ühesuguseid ja teised teistsuguseid tulemusi.

Tihti selgub selle käigus, et erinevad tulemused on tulnud lohakatest meetoditest või teinekord ka rahalistest mõjutustest. Sageli tuleb välja, et kõik "puhtad" uuringud annavad tegelikult ühesuguseid tulemusi, mis vastuolus ei ole.

Selle kõige võlu seisneb asjaolus, et igaüks, kasvõi Sina kohe siin ja praegu saad neid uuringuid ise üle kontrollida ja hea tahtmise korral ka ise läbi viia ja teiste jaoks avaldada. Teadust ei tehta kusagil kaugel suletud uste taga. 

Avaldatud tulemuste otsimiseks on mitmeid raamatukogusid ja netilehekülgi. Pole olemas ühtainsat baasi, kus kõik tulemused üleval oleksid, sest see annaks baasi omanikele võimu näidata vaid kindlaid huve teenivaid tulemusi. Keskuse puudumine tagab, et sellist võimu kellelgi pole. Üks paljudest teadusuuringute sirvijatest on näiteks Google Scholar
(Mõned prestiižikas teadusajakirjas avaldatud uuringud on täismahus kättesaadavad vaid tasulistel lehtedel, aga reeglina on võimalik näha täiesti tasuta lühiversiooni, kust saab kätte autori nime ja autorile otse kirjutades saadab ta üsna kindlasti heal meelel oma uuringu Sulle täiesti tasuta ka täismahus. Nimelt ei teeni teadlane ise teadusajakirjale makstavate tasude pealt tavaliselt tulu ja teadlase jaoks on karjääri mõttes olulisem, et tema uuring jõuaks võimalikult paljude inimesteni. Samuti lööb teadusmaailmas laineid vastuoluline piraatluskeskus sci-hub, mille kaudu suur hulk tasulisi teadusartikleid tasuta kättesaadavaks on tehtud.)

"Teaduslikult tõestatud" kasutatakse sageli liiga kergekäeliselt. Kui üks uuring midagi näitab, siis päris kindlasti ei tähenda see, et see miski on teaduslikult tõestatud. Selleks, et öelda "teaduslikult tõestatud" on vaja, et ka teised kõikjal uuringut kordaksid ja et nende ühistulemuste põhjal saaks teha metaanalüüsi, mis samuti tulemust kinnitab. Alles siis saab öelda, et seisukoht on teaduslik.

Hea näide kahjust, mida põhjustab siin kirjeldatud protsesseiga mitte kursis olemine on 1998 aasta uuring, kus mees nimega Wakefield avaldas enda uuringu, milles kirjeldas seose leidmist vaktsineerimise ja autismi tekkimise vahel. Kuigi uuringus vaadati vaid 12 lapse juhtumit ja teiste asjast huvitatute uuringud üle maailma samasuguseid tulemusi tänapäevani korrata pole suutnud ja peale avaldamist tuli välja Wakefieldi osalus juba enne uuringut kavandatud skeemis ravimfirmadelt nende tulemuste abil kohtu kaudu raha kokku ajamiseks, leidub siiani neid, kes teaduse reeglitesse süvenemata Wakefieldi uuringut tõestuseks peavad.

Tervisega seotud küsimustes on uuringutel veel paar lisavõimalust kõrgema kvaliteedi ehk "puhtuse" näitamiseks.

Esimene neist on platseebogrupi lisamine. See tähendab, et näiteks nõelravi tõhususe uurimisel ei tee me gruppi lihtsalt pooleks, nii et ühele teeme valu vastu nõelravi ja teisele ei tee midagi, vaid jaotame katsealused kolme gruppi, kus ühtedele ei tehta valu vastu midagi, teistele tehakse nõelravi ja kolmandatele antakse platseebot - ilma mingi toimeta ravi.

Teadusliku tõestuse saamiseks peab nõelravi andma paremaid tulemusi kui mitte midagi tegemine ja ka paremaid tulemusi kui platseebo. Seda sellepärast, et mingil määral hakkab inimene taastuma juba siis, kui ta usub, et see, mida talle tehti, aitab tal terveks saada. Tahame ju välja uurida, kas abi oli asjast endast, mitte sellest, et inimene ainult arvas, et see aitab. Kõik Ravimiregistris registreeritud ravimid näiteks on selle katse pidanud läbima.

Teine tervislike uuringute kvaliteedimärk on see, kui uuring on "topeltpime". See tähendab, et esiteks patsient ja teiseks ka ravija ei tea enne kui uuring on juba lõppenud, milline haige sai platseebot ja milline sai pärisravi. See tagab, et arst ega haige (alateadlikult) tulemusi mõjutada ei saaks.

Nagu näha, on teadusliku tõestuse leidmine küllalt pikk protsess. Võib õigustatult öelda, et see on ka küllalt keeruline. Küll aga pole õige arvata, et see on miski, mida keegi teine kusagil kaugel omapead teeb. Teadus on meie kõigi päralt.

Teadusliku kinnituse leidmine võtab sageli palju aega. On paljut, mille kohta annavad ka "puhtad" uuringud erinevaid tulemusi. On paljut, mida pole lihtsalt jõutud veel uurida. Seetõttu on oluline meeles pidada, et tõestuse puudumine toimest pole tõestus toime puudumisest. On paljut mida me veel ei tea. Seda kurvem on aga eksida selle vähese vastu, mida teame.

Mõnedele meeldib meditsiini jaotada ida ja lääne omaks või looduslikuks ja "keemiliseks". Mina sellisel jaotusel mõtet ei näe. Iga tõsiseltvõetav ravija peaks otsustama ravimeetodi kasutuse üle mitte selle põhjal, milline stiil talle meeldib, vaid selle põhjal, kas meetod on tõestatult toimiv (ehk teaduslik), mittetõestatud või tõestatult mittetoimiv. Nii ida, lääne, looduslikust kui "keemilisest" meditsiinist leidub teraapiaid kõigist kolmest kategooriast.

Mõned meetodid, mida peetakse teinekord alternatiivmeditsiini alla kuuluvaks, on tegelikult osa tõenduspõhisest meditsiinist. Tegelikult tähendab "alternatiivmeditsiin" kui mõiste mitte vanarahvatarkust, looduslikkust ega Hiina tausta, vaid ainult seda, et ravivõttel pole tõestust. Kui tõestus on olemas, siis pole vahet, kas seda teeb moor metsast või arst haiglast - tegemist on teadusliku meditsiiniga.

Mis puutub algselt püstitatud probleemidesse, siis need metaanalüüsid on tehtud ja tulemuseks on EI, nõelravi tõestatult ei aita krooniliste valude vastu rohkem kui platseebo ning JAH, füüsiline treening tõestatult aitab depressioonist jagu saada paremini kui platseebo.